Kui töö on elust suurem

Töönarkomaania on sõltuvuse liik, mis on ühiskonnas sageli auasi. Juba Anton Hansen Tammsaare ütles, et tee tööd, siis tuleb ka armastus. Arvestades tänapäeva istuvat eluviisi, tuleb hoopis infarkt. Suhted laste ja partneriga kannatavad, kuna töönarkomaan on väga enesekeskne; tööhoolikuga on raske arvestada, sest tema töö ei lõpe kunagi; ta ei oska puhata ega perele keskenduda, sest töö on kogu aeg nutitelefoniga kaasas; ta ärritub kergesti, sest töö tekitab stressi jne.

Foto: Photobox/Panthermedia

Jaga lugu:

Töösõltuvus on sarnaselt spordisõltuvusele sõltuvus, mida me ei oska näha kui reaalset ja tõsist ohtu tervisele ja perekondadele. Ometi mõjub töönarkomaania lähisuhetele sama hävitavalt nagu alkoholism. Sarnaselt alkoholisõltlasele on ka tööhoolikul tsüklid ehk perioodid kus sõltuvus on aktiivne ja pausid, kui elurütm aeglustub. Sõltuvuse süvenedes töömaania perioodid pikenevad ja pausid lühenevad.

Anni oli noor ja andekas. Kõik mis ta ette võttis, sai alati perfektselt ja kiiresti tehtud. Ta haaras kinni igast heast tööotsast, mis pakkus uusi väljakutseid. Need võimalused andsid talle jõudu ja innustasid edasi liikuma. Töö lausa lendas tema käes. Annist sai suurfirma juht, keda kadestati ja imetleti. Ta töötas kõik nädalavahetused ja sageli ka puhkuse ajal. Kuid sisimas oli Anni pidevalt endaga rahulolematu ja ta ei saanud aru miks. Väliselt oli ju kõik olemas.

Töösõltlane väärtustab ennast ja teisi saavutuste kaudu

Tema jaoks on välised asjad, nagu saavutused, positsioon, diplomid, varandus ja karjäär, edu sümbolid. Ta võrdleb ennast kogu aeg teistega ega suuda tunda rahulolu sellest, mis tal on. Alati on keegi, kellel on veel rohkem või kes on teinud rohkem. Tööhooliku jaoks on tavaline näriv tunne, et ma ei ole panustanud piisavalt, mul ei ole veel piisavalt palju raha, mul ei ole veel piisavalt head positsiooni. Ta on perfektsionist, kes ei suuda olla saavutatuga rahul.

Anni tundis, et kui ta oli tööl, siis oli ta vajalik ja oli keegi, ta ei istunud kunagi käed rüpes. Kui mõni projekt oli edukalt läbi saanud, tundus Annile, et elu on järsku tühi ja mõttetu. Ta läks koju ja avas veinipudeli. See oli ainus, mis aitas tal lõõgastuda. Peatumine võrdus mitte olemas olemisega. Ta ei lubanud endal kunagi nautida töö vilju ja pikemalt puhata. Alati leidis ta endale kiiresti mõne asendustegevuse, kuna tema identiteet oli seotud tööga. Töö oli tema parim sõber, tema jumal ja ülemus.

Tööjumal on karm perfektsionist, kes ootab sõltlaselt alati maksimumi

Tommy Hellsten on öelnud: „Kuna Valesangarit ei ole kangelastegude ja välise hiilguseta olemas, siis peab tal olema võimalus iga pool esimene olla, või muidu on ta kadunud. Seetõttu on igasugune kriitika Valesangari jaoks väga valus ja ta pingutab kogu hingest, et seda mitte kogeda. Isegi mõni väike äpardus paneb teda sisimas tundma, et mitte ainult tegu, vaid TEMA ISE on vale.”

Sõltuvuse arenedes muutub perfektsionism inimese kinnisideeks: kõik mis on temaga seotud, peab olema veatu. Nii tema enda tegevus kui ka teda ümbritsevate inimeste käitumine ja välimus peab olema täiuslik. Ta usub, et veatus pakub talle kaitset, see on justkui kilp, miks kaitseb välismaailma rünnakute eest. Kuid täiuslikkus ei ole inimesele ja kogu loodusele omane iseloomujoon, seda on võimalik saavutada vaid hetketi.

Mida edukamaks Anni sai, seda enam ta koges, et töö oli ainus, mille peale sai alati kindel olla. See oli alati käepärast, kui ebamugavad tunded üles kerkisid. Järjest sagedamini mõtles Anni, miks tal ei ole perekonda ega toredat meest, kellega lapsi saada. Kõik tema klassiõed olid juba abielus ja kasvatasid lapsi. Anni aga liikus karjääriredelil muudkui ülespoole, teda võis näha ajakirjade esikaantel, kuid isiklikku elu tal ei olnud. Olid mõned lühikesed suhted, aga ükski neist ei kestnud üle kuue kuu. Pealegi olid need mehed kas sõltlased või muidu memmepojad. Tööst oli saanud Annile truu ja kindel partner, mis pakkus leevendust sisemisele rahulolematusele.

Tööhoolik ei talu, kui lähedased hakkavad tema tähelepanu nõudma

Ta ei mõista, miks kodused kogu aeg virisevad. Töösõltlane usub siiralt, et rabab ja pingutab ööpäev läbi ainult perekonna nimel. Ta arvab teadvat, et teised ootavad temalt nii suurt eneseohverdust. Sageli on lähisuhted töösõltlasele pigem tüütud ja lämmatavad. Teda väsitavad inimesed, kes tahavad rääkida tunnetest, vajadustest, sellest, mis praegu hinge kriibib. Selle asemel on tal hulk pinnapealsed suhteid, kus saab teha nalja, rääkida tööst või reisidest kaugetele maadele. Nendes suhetes saab ta säilitada endast eduka inimese müüdi ja oma hinge ei lase ta kellelgi näha.

Tööhoolikul ei ole aega ega energiat lähisuhetele

Sõltuvuse arenedes kaotab ta järjest enam kontakti enda ja ümbritsevaga. Kui tal on perekond, siis pere jaoks on murtud lubadused, üksildased nädalavahetused või ekraani jõllitav lapsevanem tavaline ja normaalne nähtus. Lähedaste suhete asemele tekivad töösõltlasel sekundaarsed sõltuvused, mis ei tüüta, ei nõua ega vaja temalt midagi. Need on tegevused, mis on alati käepärast nagu näiteks internet, seks, sport, alkohol, söök, maiustused jne.

Anni oli kogu aeg väga kiire. Ta jäi sageli igale poole natuke hiljaks, kuid vabandus oli alati võtta –„Tööd on palju.” Ta ei osanud arvestada enda aja- ega energiavarudega. Kui Anni sai kokku mõne tuttavaga ja ta küsis, kuidas läheb, oli vastus alati üks ja sama: „Kiirelt. Jube palju tööd on viimasel ajal.” „Viimane aeg” oli aga kestnud juba palju aastaid. Kui mõnel perekondlikud sünnipäeval kokku saadi, pidi Anni alati varem ära minema, sest tööjumal juba ootas.

Mõni tööhoolik on dramaatiline kurtja ja ohkija

Esimesel võimalusel räägib ta pikalt ja põhjalikult oma tööst ja tegemistest ning lõpus tunnistab ohates – „Ma ei suuda enam, ausõna.” Ta usub sügaval sisimas, et kui ta enda tervist säästmata tööd rügab, siis teised inimesed peavad temast rohkem lugu.

Anni oli peres kõige vanem laps, kes õppis maast madalast, et tähelepanu tuleb välja teenida. Ema töötas kolhoosis lasteaia kasvatajana ja isa oli loomaarst, nad olid keskendunud pere ülalpidamisele ja töökohustustele. Anni oli iseseisev ja andekas tüdruk, just selline, keda ei pidanud palju õpetama ega aitama. Vanematel oli temaga lihtne. Lasteaias olid tema joonistused parimad, koolis olid tal kõik viied. Anni mäletab, kui loomulik see tema jaoks oli, et ta hoolitses ka kahe noorema venna eest, andis neile süüa ja pesi põrandaid enne kooli minemist. Vanemad said Anniga kiidelda töökaaslaste ees, kuigi väga ruttu muutus Anni tubli olek normaalseks ja seda ei peetud enam mainimise vääriliseks. Anni sai aru, et tähelepanu ja kiituse nimel peab veel rohkem vaeva nägema.

Töösõltlase lapsepõlv

Selline laps kasvab tihti peres, kus tegemine võrdub olemine ja ta ei õpi ennast väärtustama. Tihti juhtub ka nii, et positiivsest tähelepanust ilma jäänud perekonna must lammas hakkab täiskasvanuna otsima heakskiitu saavutuste kaudu. Lapsest kasvab töökangelane, kes teeb hetkegi kõhklemata ületunde ja kellel üks töö ajab teist taga. Kuid hoolimata saavutustest ei koge ta rahulolu ega piisavat olemise tunnet.

Aastad möödusid ja ühel päeval avastas Anni, et ta on juba 40-aastane, tal ei olnud lapsi ega partnerit. Ta oli armastussuhe tööga. Aastad olid mööda läinud karjääri nimel, tervis hakkas juba tõsiselt streikima. Hiljuti avastati Annil raske haigus, mis naelutas ta koju, ta langes depressiooni, sest elu oli järsku kaotanud mõtte.

Tööhoolik ei tea, kes ta tegelikult on

Tal on nõrk kontakt enda sisemaailmaga. Töösõltlane elab pidevas fantaasias, et kui ta jõuab karjääris piisavalt kaugele, saab ta lõpuks puhata ja nautida majanduslikku iseseisvust. Ta kujutab ette, et alles siis saab ta olla endaga rahul, kuna ta on piisavalt saavutanud. Ta elab tulevikus, kogu tema elu joondub „siis kui” järgi. Kahjuks ei jõua ta kunagi pärale, kuna kõik tema enda valikud viivad teda eesmärgist kaugemale.

Tervenemine

Töönarkomaania on tõsine sõltuvus ja seetõttu on teadvustamine kõige esimene samm. Tööhooliku peamine tunnus on pidev kiirustamine, vaba aja puudumine, sest see on täis planeeritud, ja ülikõrge saavutusvajadus. Tervenemise tee algab töösõltuvuse tagajärgede tunnistamisest ja otsusest muuta enda elu. Sõltlasel on vaja luua uued positiivsed harjumused ja hobid, mis on ilma nähtava tulemuseta, näiteks mediteerimine, matkamine, lugemine jne. Nähtava tulemuse puudumine aitab lasta lahti saavutamise vajadusest.

Tervenemiseks on tööhoolikul vaja õppida aeglustama oma elurütmi. Aeglustudes tekib sõltlastel tavaliselt tugev sisemine ärevus. Ärevuse põhjustega tasub tegeleda teraapias või enesearengu gruppides, kus keskendutakse tööle tunnetega ja negatiivsete uskumuste muutmisele. Ärevust aitavad leevendada ka jooga, füüsiline treening ning samuti alternatiivsed vahendid, nagu vabastav hingamine, TRE võimlemine, shindo, taiji jne. Paraku on nii, et libastumine käib igasugusest sõltuvusest tervenemise juurde. Seetõttu pea alati meeles, et nõrk ei ole mitte see, kes kukub, vaid see, kes püsti ei tõuse.

KÜSIMUSTIK

1. Kui sageli põhjustavad sinu tööharjumused probleeme eraelus?

2. Kui palju tunde nädalas kulutad tööle ja kui palju aega veedad sa perekonna, lähedase inimesega või sõpradega?

3. Kas sul on raskusi seada tööle ajalisi piire ja lõpetada tööpäev õigel ajal?

4. Kas sul on raskusi nautida töö tulemusi ka siis, kui oled hästi tasustatud ning su töövaldkonna kolleegid austavad ja imetlevad sind?

5. Kui sageli muudad sa kokkuleppeid ja lubadusi endale, pereliikmetele, sõpradele töö tõttu?

6. On sul raskusi töö delegeerimisega ja töö mõneks ajaks kõrvale panemisega?

7. Kas sa võtad puhkamiseks aega? Kuidas mõjutavad sinu tööharjumused puhkuseperioode ja vaba aega?

8. Kui kerge on sul puhkepäevadel eemalduda arvutist, telefonist ja kõigest muust, mis seob sind tööga? Teed sa nutivabu päevi?

9. Kui palju lased sa end segada tööga seotud telefonikõnedel, mõtetel ja tegevustel sel ajal, kui puhkad või veedad vaba aega koos lähedastega?

10. Kui palju kannatab sinu tervis tiheda töögraafiku tõttu? Kas sa käid regulaarselt tervisekontrollis? Kas sa järgid arstide nõuandeid ja soovitusi?

11. Kas sinu lähedased peavad kõndima kikivarvul, et sind mitte segada? Juhtub seda viimasel ajal tihti, et sa ärritud või kaotad enesevalitsuse?

12. Kas sa oled tulemusteta üritanud vähendada või lõpetada ületöötamist, ülevastutamist ja liigset pühendumist tööle?

13. Kui sageli annad sa endale lubadusi veeta rohkem aega kodus, lõõgastuda sõpradega ning avastad ikka ja jälle, et sa ei suuda seda teha?

Töösõltuvuse staadiumid

Esimene staadium – algstaadiumis on inimene pidevalt hõivatud ning võtab kohustusi ja tööd muudkui juurde ja juurde. Ta teeb ületunde isegi siis, kui nende eest ei tasuta. Puhkepäevi ei võta, selleks ei leia ta kunagi aega.

Teine staadium – töösõltlane kaugeneb isiklikest suhetest, enda partnerist, lastest, sõpradest. Kodus on ta emotsionaalselt ikka tööga seotud või lihtsalt rahutu. Füüsilised märgid annavad ennast tunda, sõltlane on pidevalt väsinud, tal on unehäired, ta võtab kaalus alla või juurde.

Viimane staadium – isiklik elu on muutunud olematuks, hobisid ei ole, puhkust ei ole võtnud juba aastaid, sõbrad on ära kadunud, inimene tunneb end üksi. Töö ei paku enam rahuldust ega rõõmu. Ilmuvad tõsised füüsilised sümptomid; peavalud, kõrge vererõhk, probleemid seedimisega, südamerikked, insult, infarkt jne.

Allikas: holistika.ee