Tööleping vs käsundusleping – kas tead, millal mida kasutada?

Töölepingule on omane alluvussuhe, mis tähendab, et tööandja saab otsustada, millisel viisil, ajal ja kohas töötaja tööd teeb. Käsunduslepingu puhul on käsundisaajal tavapäraselt otsustusvabadus teenuse osutamise aja ja asukoha osas. Kui töötaja on kohustatud alluma tööandja kontrollile ja juhistele, siis käsundiandja kontroll käsundiandja tegevuse üle on oluliselt väiksem.

Käsunduslepingule viitab ka see, kui teenuse osutaja maksab töövahendite- ja materjalide eest ja tegutseb teenuseosutajana mitme isiku heaks. Eelnimetatud ja muid asjakohaseid kriteeriume tuleb hinnata kogumis. Näiteks üksnes kodukontoris töötamise võimalus ei tähenda, et tööandja ja töötaja vahel on käsundusleping, kui töö tegemisel tuleb kõikides aspektides alluda tööandja korraldustele.

Töötajale on näiteks seaduse alusel garanteeritud õigus tasustatud puhkusele ja haigushüvitistele. Samuti on töötaja kaitstud töölepingu ebaõiglase lõpetamise ja selle tagajärgede eest.

Käsunduslepingu alusel käsundisaajale sotsiaalseid tagatisi ei anta ning muuhulgas võivad pooled kokku leppida, et käsundiandjal on igal hetkel õigus käsundusleping põhjuseta lõpetada.

Töölepingute puhul ei ole selline regulatsioon lubatud. Töötaja on võrreldes käsundisaajaga seaduse alusel kaitstud sisuliselt kõikides aspektides, kuivõrd erinevalt käsundisaajast käsitleb töölepinguseadus töötajat vastava õigussuhte nõrgema poolena.

Kokkuvõetult on tööleping sobilik olukorras, kus isik töötab täiskohaga ja on osa organisatsioonist ning pooltevahelist suhet iseloomustab selge ja pikaajaline alluvussuhe, samuti tööandja kontroll töötaja tegevuse üle. Käsundusleping on, vastupidi, asjakohane siis, kui isik tegutseb iseseisvalt ja lähtudes enda professionaalsest kogemusest, allumata iga päev organisatsiooni tööpõhimõtetele ja juhistele.