Tagastatud vara väärtus liisingulepingu lõppemisel

Praktikas on kahjuks tavapärane, et liisinguandja võõrandab tagastatud liisingulepingu objekt kiiresti ning märkimisväärselt alla selle tegeliku turuväärtuse. Seejärel esitab liisinguandja liisinguvõtja ja/või käendaja vastu nõude lepingu alusel veel tasumata jäänud osamaksete ning müügitehingust tekkinud vahe hüvitamiseks (nn müügikahju).

Võlaõigusseaduse (VÕS) § 367 lg-e 3 ütleb, et kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Seega ei tohiks liisinguandja oma nõude  esitamisel arvestada mitte sõiduki müügihinda, vaid lähtuda tuleb sõiduki tegelikust väärtusest ehk turuhinnast. Seega tuleks praktikas igal juhul fikseerida liisinguobjekti väärtus selle tagastamise hetkel, kas kokkuleppeliselt või vastava hindamisaktiga, selline võimalus on nii liisinguandjal vara vastuvõtmisel kui ka liisinguvõtjal vara üleandmisel. Kuid ka juhul kui sõiduki tagastamisel on koostatud hindamisakt, ei ole täielikult välistatud liisinguandja poolt nn müügikahju nõude esitamine. Liisinguandja leidis vajadusel näiteks, et  hindamisakt kajastas müügihinda koos käibemaksuga, mis võimaldas aktis märgitud hinda tuua 20% võrra alla. Tavapärane selgitus oli ka lakooniline väide, et  tehtud tehingu müügihind näitaski tegelikku turuhinda ja see iseenesest näitab vara väärtust.

Viimasel ajal on märgata, et liisinguandjad eesmärgipäraselt jätavad tagastatava vara väärtuse hindamata. Ilmselt põhjusel, et mitte hilisemalt panna ennast olukorda, kus tuleb hakata tõendama hindamisaktis märgitust madalamat väärtust.

06. veebruaril 2013.a on Riigikohus lahendis nr 3-2-1-184-12 (p 20) selgitanud, et eseme turuväärtuse tõendamisel tuleks omapoolsed tõendid esitada mõlemal poolel, st nii hagejal kui kostjal. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg 1 järgi tuleks liisinguandjal esitada tõendid, et liisingueseme harilikuks väärtuseks oligi selle müügihind. Liisinguvõtja aga saab esitada tõendid, et müügihind ei vastanud tegelikule turuväärtusele.  Sama lahendi punktis nr 28 märkis Riigikohus, et  portaalis www.auto24.ee avaldatud samalaadsete autode müügipakkumiste väljatrükid võivad olla tõenditeks TsMS § 229 lg 1 mõttes, tegemist on Riigikohtu hinnangul nii asjakohaste kui lubatud tõenditega. Riigikohus on eraldi toonitanud, et alamate astmete kohtute seisukoht, mille kohaselt ei saaks analoogsete sõidukite müügikuulutuste väljatrükkide alusel määrata konkreetse liisinguobjekti väärtust, ei ole asjakohane. Nimetatud otsusega on Riigikohus selgelt kinnistanud oma varasemat positsiooni (28. oktoobri 2009.a lahendis nr 3-2-1-110-09), et asja väärtuse tõendamine ei ole välistatud sarnaste müügikuulutustega.

Seega olukorras, kus pooled on liisinguobjekti üleandmisel jätnud hindamata tagastatava asja väärtuse ja/või liisinguandja on hilisemas vaidluses asunud seisukohale, et sõiduki väärtus selle tagastamise ajal oli hindamisaktis märgitust väiksem, on asjakohaseks ja ka menetluslikult sobilikuks tõendiks analoogsete sõidukite müügikuulutuste väljatrükk (nt eelmainitud portaalist). Selline väljatrükk saab tõendada sõiduki keskmist turuhinda, mis liisinguobjektil selle tagastamisel eelduslikult oli. 

Siinkohal on sobilik esile tõsta ka teist hiljutist Riigikohtu otsust. Kuivõrd liisinguandjatel on nn müügikahju nõuete (ulatuse) tõendamisega olnud probleeme, on liisinguandjad lepingu erakorralise ülesütlemise asemel asunud võlglasi survestama kokkulepete sõlmimiseks lepingu lõpetamise osas. Kokkulepete sõlmimise eesmärgiks on otseselt välistada VÕS § 367  (turuväärtuse arvestamine). Kokkuleppes on reeglina fikseeritud, et liisinguandja nõuded rahuldatakse eelkõige vara müügist laekuva raha arvelt ning juhul kui selle arvelt ei õnnestu katta lepingust tulenevat nõuet ja vara müügiks tehtud kulutusi, tasub puuduva summa liisinguvõtja.  Seega on kokkuleppes fikseeritud, et ei arvestata mitte tagastatud sõiduki väärtust, vaid müügihinda. Kuivõrd pooled on kokkuleppes kindlaks määranud, mil moel toimub kulutuste hüvitamine, ei kohaldata seadusest (VÕS § 367 lg-st 3) tulenevat üldist reeglit. Riigikohus on aga oma 06. veebruari 2013.a otsuses nr 3-2-1-182-12 (p 12) märkinud, et vajalik on hinnata, kas kõnealused punktid kokkulepetes on tüüptingimused VÕS § 35 kohaselt ning kas sellist tüüptingimust saaks pidada tühiseks VÕS § 42 järgi (eelkõige kui ebamõistlik tingimus). Kuigi Riigikohus ei ole kõnealuses lahendis võtnud ise seisukohta püstitatud küsimuste osas, ei nõustunud ta ringkonnakohtu seisukohaga, mis tüüptingimuste regulatsiooni kohaldamise kokkuleppe suhtes välistas.

Seega ei ole võimalik veel üheselt väita või ümber lükata, et liisinguandja poolt kasutusele võetud juriidiline vangerdus võimaldaks võlausaldajal siiski lähtuda pelgalt vara võõrandamise hinnast, kuid igal juhul on seatud  kokkuleppe tingimuste kehtivus tõsise kahtluse alla. Igal juhul tasuks aga selliste kokkulepete sõlmimisel olla ettevaatlik, kuivõrd liisinguvõtja huvid on ilmselgelt oluliselt vähem kaitstud kui seaduses sätestatud regulatsiooni kohaldumisel.

Autor: Karin Ploom, Juuli Laanemets