06.04.11, 14:59

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine

Matriarhaadi ajal enam ju naistepäeva ei peeta?

See, mis juhtus viimasel Pärnu Juhtimiskonverentsil, oli minu jaoks üsna õõvastav. Kogenud personalijuht ja õppejõud Milvi Tepp rääkis, et tervelt viiendik (!) noori mehi on Eestis kooli lihtsalt pooleli jätnud. Seejärel palus ta käed tõsta neil, kel oleks neile tööd pakkuda. Umbes 300 saalis olnud firmajuhist tõstis käe kaks-kolm.

Täna on need noormehed veel nii ülbed, et sõimavad tulevikule mõtlemise asemel õpetajat, kes neid õppima sundis. Sest nad ei tea veel, et tulevikus on nende tööks sõna otseses mõttes mähkmete vahetamine, lumelükkamine ja lihtsamad koristustööd. Sest naised on suure osa hästi makstud töökohtadest üle võtnud.

Tõepoolest, pidev nutt naiste töise võrdõiguslikkuse ümber ei ole meil lasknud märgata trendi, kus naised domineerivad tööl üha võimsamalt. Ei, eesti mees ei ole veel hädaohus, aga tema töine positsioon pole iialgi nii nõrk olnud.

Viimane kriis näitas, et väike Eesti ja suur Ameerika olid selles olukorras vägagi sarnased: mõlemas paigas lõi tööpuudus kõige valusamalt mehi, kel haridus nigel, aga see-eest ülbust nõnda palju, et ümberõppimine ei tulnud kõne allagi.

Kuulun nende hulka, kes usuvad, et selle põhjuseks polnud mitte kriis ise, vaid hoopis sügavad muutused maailma majanduses. Varem oli läbilöömiseks vaja oskusi ja omadusi, mida meestel jagub rohkem kui naistel: võitlusvalmidust, julgust riskida, julgust põrmustada konkurent. Tärganud teenustemajandus aga nõuab hoopis midagi muud: loovust, intelligentsust, oskust teisi kuulata ja olla empaatiline, samuti suutlikkust tegeleda mitme asjaga korraga. Ja naised on lihtsalt siin paremad kui mehed.

Mehed on ka ise naistele trumbid kätte mänginud. Nagu kirjutab Washington Posti ja New York Timesi kaasautor Hanna Rosin oma kuulsas artiklis „The End of Men“ (The Atlantic, July/August 2010), on 15 ameti hulgas, mis järgmise 10 aasta jooksul kõige rohkem populaarsust kasvatavad, ainult kaks, kus mehi on rohkem kui naisi: arvutiinsener ja kojamees. 13 ülejäänud ametis ruulivad naised. Kiiresti kasvavad valdkonnad on lastehoid, kõiksugu toiduärid, eakate hooldus jms.

Nii et kümnekonna aasta pärast võib pilt sellest, kes peres rohkem raha teenib, olla hoopis teine. Ning midagi pole teha, koju emapalga peale peavad jääma siis juba oma naistest vähem teenivad mehed.

Oleme Eestis jõudnud selleni, et ühe mehe kohta lõpetab ülikooli kaks naist. Vaadakem tulemust: nooremate advokaatide, investeerimispankurite, kohtutäiturite seas leiame üha rohkem naisi.

Võime ajusid pingutada on naistele andnud veel ühe eelise meeste ees – võime ümber õppida. See võime muutub üha vajalikumaks, sest nagu mujal maailmas, võib märgata töökohtades polariseerumist ka Eestis. See tähendab, et vahepealseid, keskmise palgaga keskklassi ameteid jääb üha vähemaks, juurde tuleb aga ühelt poolt kõrgepalgalisi töökohti, mis nõuavad tipposkusi, ning teiselt poolt väga lihtsaid töökohti (nt lumelükkaja).

Seda kõike arvestades ennustan, et need koolist väljalennanud poisid jäävadki luuseriteks. Labidameestel lihtsalt pole uuenevas majanduses kohta, nii et nad peavad tõesti leppima naiste firmades lastehoiu või sotsiaaltööga.

Aga pole midagi, võrdõiguslikkuse volinik kostab nende eest hea sõna ning vähemalt üks päev aastas on neil suurepärane. Naistepäeva pole nimelt enam vaja pidada, mistõttu tõstetakse ausse meestepäev. Naised pakuvad siis 23. veebruaril meestele veini ja toovad lilli.