Pensionisüsteemi lahendamise võti on seadusandja käes

Osakuomaniku õiglustunnet riivab sügavalt igasugune varade väärtuse vähenemine tema pensionifondis, olgu selle põhjuseks maailma väärtpaberiturgude langus või fondivalitseja nõrgad kutseoskused. Maailmas on vähe asju, mida ei saaks tagantjärele tark olles paremini teha. Kõigi arenenud riikide järelevalvete senist tööpraktikat ja selle aluseks olevaid regulatsioone on nüüdseks äärmusliku turušoki tingimuses testitud. Võtmeküsimus on, kas nii seadusandjad kui ka järelevalvajad saadud õppetundidest õpivad. Omalt poolt oleme püüdnud õppust võtta ja esimese sammuna kehtestanud investeerimis- ja pensionifondidele rangemad riskide juhtimise, avalikustamise ja huvide konfliktide käsitlemise nõuded.

Seadusandja valikud on seadusandja kätes. Juba finantsinspektsiooni 2006. aasta aastaaruande esitlusel riigikogule viitasin, et fondide mahud kasvavad, aga samas pole märke teenuse hinna alanemisest, mida ju mahtude suurenemine endaga kaasa tooma peaks. Soovitasin hinnata, kas riik kui teenuse väga suurtes mahtudes ostja peaks siin kavandama muudatusi. Näiteks kas kolme tasuliigi asemel võiks kehtida üks - valitsemistasu.

Samuti oleme sellest ajast alates jätkuvalt teinud ettepanekut, et pensionikogujal peaks olema õigus fondi vahetada sagedamini kui üks kord aastas. Tasude osas jõustusid 2008. aasta novembris kogumispensionide seaduse muudatused, mis muu hulgas sätestavad, et kohustusliku pensionifondi valitseja ei tohi aastast 2011 väljalasketasu enam võtta. Fondi saab aga endiselt vahetada vaid üks kord aastas.

Finantsinspektsiooni hinnangul moonutavad konkurentsi pensionifondide turul tugevasti veel mitmed asjaolud, näiteks teenusepakkujate vähesus ning lisaks ajapiirangule ka kulud fondi vahetamisel. Domineerivad suurpankade turustuskanalid, fondide teenustasude struktuur on keerukas ja omavahel raskesti võrreldav.

Kuna liitumine on praeguste tööjõuturule sisenejate jaoks sunduslik, suhtub tarbija sellesse kui paratamatusse, kus ta midagi ise otsustada ei saa ning sellest arvamusest lähtuvalt teemast midagi teada ei taha.

Lisaks inimeste vähesele teadlikkusele puudub ka riigipoolne finantshariduse edendamise programm, mille kaudu selliseid teadmisi jagataks. Olukord on turuosaliste jaoks mugav ning sellestki võiks otsida põhjusi, miks end kindlalt tundva fondivalitseja investeerimistulemus on halb.

Oma finantshariduse programmi raames oleme korduvalt ja korduvalt soovitanud inimestel üle vaadata oma pensionifondide tootlused ja kui tulemused ei rahulda, valida uus fondivalitseja. Vaatamata kaasnevatele kuludele võib uue fondihalduri valik olla parem lahendus kui investori usalduse kaotanud fondivalitsejale truuksjäämine.

Igal juhul ei ole aga seadusandja ega finantsinspektsioon suuteline tõstma Eesti fondivalitsejate professionaalsuse taset ning vastutama reeglitepärase, kuid väga halva investeerimisotsuse eest. Mis ei tähenda sugugi seda, et teise samba pensionifondidega liitunute riivatud õiglustundega ei peaks tegelema. Nii on meie tähelepanu praegu muu hulgas suunatud ka sellele, kas Swedbanki investeerimisfondis Private Debt tehtud allahindlused on vastavuses kehtivate reeglitega.