Aastast 2004 kehtima hakanud käibemaksuseaduses on N 44 "Füüsilisest isikust ettevõtja käibemaksuga maksustamise erikord". Seda esimest korda lugedes sai kergendatult ohatud: lõpuks ometi saab FIE korraldada kogu oma arvepidamise kassapõhiselt. See oligi minu teada N 44 eesmärk, aga seaduste sõnastamisega võib kõiksugu ootamatusi ette tulla. Käibemaksuseaduse praegune sõnastus jätab paaris olulises küsimuses tõlgendamisruumi. Ja kui selline võimalus juba kord on, siis seda ka kasutatakse.
Kodaniku õiguspäraseks ootuseks seaduste rakendamise suhtes nimetatakse tavaliselt küll natuke teistsuguseid asjaolusid. Riigikohus mõtiskleb vajaduse korral ka selle üle, mida seaduseandja mingi seadusega on ära teha tahtnud. Siin on eesmärk selge: et FIE saaks igasugust arvepidamist teha harjumuspäraselt ja lihtsalt - kassapõhiselt!
Paragrahvis 44 kasutatud juriidiliselt korrektne viitamine seaduseparagrahvile 11 ning tolle sõnastus põhjustavad ka teise probleemi. Kui käibele ainult raamatupidamisliku loogikaga läheneda, tekib käibemaksuarvestust kassapõhiselt pidavale ettevõtjale raha laekumisel mingist enne käibemaksukohustuslaseks muutumist tehtud tehingust maksustatav käive, sest toiming ju tehti - raha laekus. Tuleks esitada kliendile uus arve ja sellele käibemaks juurde kirjutada. Praktiliselt peaks ettevõtja käibemaksu taolisel juhul omast taskust juurde maksma. See ei ole aga päris kindlasti käibemaksu olemusega kooskõlas, kuigi vähemasti ühelt ettevõtjalt olla taolisel juhul käibemaks koos viivisega sisse nõutud.
On paratamatu, et kõike seaduse tekstiga juhtuda võivat ei oska keegi ette ennustada. FIEde kassapõhise käibemaksuarvestuse rakendamisega tekkinud probleemid on teada ja need tuleks nüüd kõrvaldada. Parem muidugi seaduse teksti muutes, mitte ametnikele koolitust organiseerides.

Hetkel kuum

Liitu uudiskirjaga

Telli uudiskiri ning saad oma postkasti päeva olulisemad uudised.

Tagasi Raamatupidaja esilehele