Tööandja kohustused töökoha kohandamisel

Üldjuhul võetakse proportsionaalsuse üle otsustamisel arvesse järgnevalt mainitud tegureid. Jätkusuutlikkuse all mõistetakse eeskätt tööandja võimalusi pakkuda jätkusuutlikult tööd ka teistele töötajatele, halvendamata nende õigusi töötasule ja töötingimustele. Õigust mõistev organ võib vajadusel lähtuda ka täiendavatest teguritest.

Kohanduse asjakohasus – nõuda saab ainult sellist kohandust, mis aitab inimesel oma tööd paremini teha. Kohandust, mis töö tegemisele kaasa ei aita, nõuda ei saa (nt isikliku auto kohandamist, kui töö ei nõua isikliku auto kasutamist või abivahendi soetamist, kui see ei aita kaasa töö tegemisele).

Rahalised kulud – kui kohandus eeldab märkimisväärset tööandjapoolset rahalist kulutust, mis ei ole jätkusuutlik, võttes arvesse ettevõtte rahalisi vahendeid ning riiklikke ja eraõiguslikke toetusvõimalusi, loetakse see ebaproportsionaalselt koormavaks.

Muud kulud – kohandus on ebaproportsionaalselt koormav, kui see nõuab tööandjalt märkimisväärset pingutust, mis ei ole jätkusuutlik ning mõistlik, eeldab olulist töökorralduse halvenemist või muutmist, töö kvaliteedi halvenemist või põhiteenuse olemuse muutumist.

Ettevõtte suurus – kohandused, mida võib mõistlikult eeldada suurematelt (suurema käibe ja kasumiga) ettevõtetelt, võivad olla ebaproportsionaalselt koormavad väikse ettevõtte jaoks.

Rahastamise võimalus – kohandusete tegemist ei loeta üldjuhul ebamõistlikult koormavaks, kui nende tegemine on riiklikult rahastatud (nt Töötukassa otsus kohanduse tegemist toetada).

Kasutegur – kohandustest tulenev kasu konkreetsele töötajale, aga ka teistele töötajatele (nt parem valgustus) ja erivajadustega inimestele üldiselt (nt ruumide parem ligipääsetavus).

Muud tegurid – vajadusel võib õigust mõistev organ arvestada ka näiteks töösuhte pikkust (lühikese kestvusega tähtajaline leping või tähtajatu leping) ja muid tegureid.

Allikas: tooelu.ee