Inimene pingutab siis, kui usub enda arengusse

Juurdekasvu uskumust seevastu võib kirjeldada kui arusaama, et õppides, pingutades ja harjutades on alati ja igal alal võimalik saada paremaks.

Need kaks arusaama inimesi iseloomustavate omaduste olemusest ja arendatavusest loovad baasi, mille pinnalt kerkivad esile olulised erinevused elus ette tulevate olukordade tõlgendamisel ja neist õppimisel, samuti pingutamisel.

Juurdekasvu uskumuse korral tuleks omaks võtta kolm lihtsat tõde:

a) õppimine-omandamine­ on segadusse ajav, korratu ja enamasti mitte väga kaunis protsess. Seda ei iseloomusta­ tingimata selge loogiline struktuur, lineaarne edenemine ja puhtad konspektid ning tunne, et “juba on käpas”;

b) tegelik õppimine on üldjuhul hirmutav, ükskõik kui tugevad me milleski juba oleme (uut õppides kardame alati, sest õppimine on astumine tundmatusse);

c) edukas organisatsioon, juht või mentor taipab õppimise hirmutavat ja korratut olemust õppijatele ühemõtteliselt mudeldada – kui me tuletame endale ja teistele pidevalt meelde, et kõik elegantsed ja veatud sooritajad on alustanud koperdades, eksides ja punastades, siis loob see uutes algajates turvatunde proovida.

Vastavalt oma jäävus- või juurdekasvu uskumusele opereerib inimene kahe reeglistiku alusel. Juurdekasvu uskumus on toetatud, kui organisatsioon:

– julgustab/soodustab asjakohast riskide võtmist ja mugavustsoonist väljumist, aktsepteerides, et vahel tuleb ette ka läbikukkumist;