Teisisõnu, inimene peab uskuma, et isiklik areng selles valdkonnas on võimalik. Nii näiteks on ebatõenäoline, et inimene, kes ei pea laulmisoskust arendatavaks, oleks motiveeritud maksma laulutundide eest ja võtma aega hääleharjutusteks.
Samamoodi on selge, et juht, kes kaldub pidama loovust sünnipäraseks omaduseks, ei ole motiveeritud otsima erinevaid võimalusi ja pakkuma vajalikku tuge, et töötajad saaksid oma loovust arendada ja rakendada.
Jäävususkumust iseloomustab vähem või rohkem teadvustatud ettekujutus isikuomadustest kui millestki sünnipärasest. Jäävususkumusega inimene kaldub arvama, et igale inimesele on loodus kaasa andnud intelligentsuse, käelise osavuse, musikaalsuse, tehnilise taibu, orienteerumisvõime või muud omadused.
Juurdekasvu uskumust seevastu võib kirjeldada kui arusaama, et õppides, pingutades ja harjutades on alati ja igal alal võimalik saada paremaks.
Need kaks arusaama inimesi iseloomustavate omaduste olemusest ja arendatavusest loovad baasi, mille pinnalt kerkivad esile olulised erinevused elus ette tulevate olukordade tõlgendamisel ja neist õppimisel, samuti pingutamisel.
Juurdekasvu uskumuse korral tuleks omaks võtta kolm lihtsat tõde:
a) õppimine-omandamine on segadusse ajav, korratu ja enamasti mitte väga kaunis protsess. Seda ei iseloomusta tingimata selge loogiline struktuur, lineaarne edenemine ja puhtad konspektid ning tunne, et “juba on käpas”;
b) tegelik õppimine on üldjuhul hirmutav, ükskõik kui tugevad me milleski juba oleme (uut õppides kardame alati, sest õppimine on astumine tundmatusse);
c) edukas organisatsioon, juht või mentor taipab õppimise hirmutavat ja korratut olemust õppijatele ühemõtteliselt mudeldada – kui me tuletame endale ja teistele pidevalt meelde, et kõik elegantsed ja veatud sooritajad on alustanud koperdades, eksides ja punastades, siis loob see uutes algajates turvatunde proovida.
Vastavalt oma jäävus- või juurdekasvu uskumusele opereerib inimene kahe reeglistiku alusel. Juurdekasvu uskumus on toetatud, kui organisatsioon:
– julgustab/soodustab asjakohast riskide võtmist ja mugavustsoonist väljumist, aktsepteerides, et vahel tuleb ette ka läbikukkumist;
– tunnustab töötajaid oluliste õppimiskogemuste eest ka siis, kui need ei päädi kasumiga;
– julgustab osakondade- ja töötajatevahelist koostööd, mitte võistlemist;
– vajaduse tekkimisel uue kompetentsi järele vaatab ringi organisatsioonis, otsides, kes võiks sellele tasemele areneda, mitte ei eelda, et ekspert tuleb igal juhul sisse osta väljast.
Niisiis, kuidas mõelda õppimisest ja arengust nii, et sellest oleks kasu?
Ilmselt olulisim on meeles hoida, et jäävususkumused, mis panevad piiri edenemisele ja paremaks saamisele, kanduvad meie tegutsemisse ja tagasisidesse meile endalegi märkamatult. Me ei pruugi enamasti teadvustada, kui piirame teiste või enda arengu tingimusi.
Uskumused mängivad vähe rolli siis, kui kõik kulgeb justkui õlitatult – ent muutuvad otsustavaks eduteguriks siis, kui olukord muutub keeruliseks ja esitab inimestele ootamatuid nõudmisi.
1. Õpi, eksi, õpi veel, arene!
2. Tööta oma arengu nimel pühendunult ja kirega – kõik algab pingutusest. Mudelda ka teistele, mida edu saavutamiseks tegid – kui palju katsetasid, eksisid, pingutasid, kulutasid aega, maadlesid raskustega ja otsast alustasid.
3. Vaata oma eksimustele silma ja aktsepteeri/tõlgenda oma praeguseid puudujääke kui arenguvõimalust.