Kuidas eristada elektroonilist teenust tavateenusest?

Kuna elektrooniliselt osutatavate teenuste maksustamine toimub teistel alustel, siis ei ole tegemist pelgalt teoreetilise probleemiga. Elektrooniliselt osutatavad teenused tuleb alati maksustada kliendi asukohariigis, isegi kui teenuse saaja on füüsilisest isikust lõpptarbija. See tähendab, et hoolimata pöördmaksustamise võimaluse puudumisest tuleb käibemaks maksta teenuse saaja liikmesriiki. Ilma KMS § 43 nimetatud erikorrata oleks see maksumaksjatele küllaltki tülikas.

Teenuste määratlemine

Kõige parem on teenuste määratlemisel lähtuda asjaolust, kas teenuseid osutatakse ilma inimsekkumiseta või kasutatakse elektroonilisi vahendeid selleks, et inimtegevuse tulemust teistele edastada või suheldakse lihtsalt elektrooniliste sidevahendite abil.

Näiteks hinnavõrdlussaitidel erinevate teenuste pakkumine toimub tavaliselt ilma inimsekkumiseta, ehk siis automaatselt ja seega tuleb neid teenuseid liigitada elektrooniliseks teenuseks. Loomulikult sõltub siin maksustamine sellest, kas selliseid teenuseid pakutakse tasu eest. Kui tasu ei võeta, siis ei maksustata selliseid teenuseid ka käibemaksuga. Tasuta teenuse osutamist reeglina ettevõtluseks ei loeta ja käibemaksuga ei maksustata. Erandi moodustab siin omatarve.

Küll aga ei ole elektrooniliselt osutavad teenused elektrooniliselt broneeritavad reaalsed teenused. Näiteks nagu kultuuri-, kunsti-, spordiürituste piletite ja ka majutuse broneerimine. Samuti ei ole elektrooniline teenus see, kui teenuses osutaja ja teenuse saaja suhtlevad omavahel elektroonilisel teel, näiteks kui nõustamine toimub arvuti vahendusel.

LOE LISAKS SIIT.

Autor: Tõnis Elling, Leinonen OÜ nõustamisüksuse juht