Eesti maksukohustuslasel tuleb elektrooniliselt osutatavad teenused maksustada kliendi asukohariigi maksumäära järgi. Euroopa Nõukogu on välja andnud rakendusmääruse, kus täpsustatakse, kuidas ja milliste tõendite abil peaks kliendi asukoha määramine toimuma.
- E-teenuste maksustamisel tuleb määrata kliendi asukoht Foto: Veiko Tõkman
Kõik maksumuudatused toovad endaga kaasa teatud määral segadust ja peataolekut. Tihti on aga nii, et muudatustega tuleb lihtsalt harjuda ja hiljem tagasi vaadates tundub kõik lihtne ning arusaadav. Kui järgida elektrooniliselt osutatavate teenuste erikorra (MOSS) rakendamist Eestis, siis tuleb tõdeda, et kellel selle teema vastu huvi, see saab erinevatest infoportaalidest vajaliku teabe kätte küll. Iseasi, kas kõik oskavad seda infot otsida ja saavad aru, et see neid puudutab. Maksuhaldur on oma kodulehele pannud ülesse põhjalikud selgitused koos asjakohaste viidetega olulistele õigusaktidele, nii et kellel huvi ja vajadus, saab maksuhalduri kodulehelt järgi vaadata. Küll aga tasub mõned olulised põhimõtted arusaadavuse mõttes üle korrata.
Üks oluline teema, millega elektrooniliste teenuste osutajad kokku puutuvad, on kindlasti kliendi asukoha määramine. Tulenevalt uuest korrast tuleb elektrooniliselt osutatav teenus alati maksustada selles liikmesriigis, kus toimub teenuse tarbimine. See ei olene teenuse pakkuja asukohast või sellest, kas teenuse saaja on maksukohustuslane või mittemaksukohustuslane. Ehk siis maksustatakse riigis, kus viibib klient. Erikorra rakendamisega seotud muudatus puudutab eelkõige teenuse osutamist mittemaksukohustuslasele, kuna maksukohustuslaste vahel teenuse osutamisel maksustas teenuse saaja selle ka senise praktika kohaselt pöördmaksustamise teel oma tarbimisriigis.
Seega tuleb ka Eesti maksukohustuslasel elektrooniliselt osutatavad teenused maksustada kliendi asukohariigi ehk tarbimisriigi maksumäära järgi. Enamasti on kliendi asukoha riigi määramine lihtne, kuid teatud juhtudel võib kliendi asukoha määramisel esineda takistusi. Selle mure lahendamiseks on Euroopa Nõukogu rakendusmäärusega nr 1042/2013 täpsustatud, kuidas ja milliste tõendite abil peaks toimuma kliendi asukoha määramine. Nii on näiteks eraldi toodud asjaolud, kui tegemist on taksofoni, wifi-ala või internetikohviku kasutamisega. Nendel juhtudel on teenuse osutajal praktiliselt võimatu kliendi asukohta määrata. Selliste teenuste puhul loetakse kliendi asukohaks teenuse kasutamise riiki. Seda reeglit rakendatakse üksnes kliendile põhiteenuse osutamisel, milleks on ühenduse võimaldamine elektroonilise side võrgu või internetiga. Mitte aga internetiühenduse kaudu osutatavatele teenustele, mille näiteks on mängude allalaadimine sülearvutisse wifi-seadme tööpunktis. Ehk siis tuleb eristada võrguühenduse võimaldamist ja läbi interneti ühenduse muude teenuste pakkumist.
Kui tegemist on lauatelefoniside võimaldamisega, siis eeldatakse, et kliendi asukoht on tema lauatelefoni asukoht. Kui teenust osutatakse mobiilsidevõrgu kaudu, siis eeldatakse, et kliendi asukoht on teenuse saamiseks kasutatava SIM-kaardi mobiiltelefoni suunakoodiga identifitseeritav riik. Kui teenuse kasutamiseks on vaja dekoodrit või muud seadet või vaatamiskaarti ning ei kasutata lauatelefoniühendust, eeldatakse, et kliendi asukohaks on seadme asukoht või koht, kuhu saadetakse vaatamiskaart. Meil Eestis on küllaltki levinud kaardi abil teenuse pakkumiseks erinevate satelliittelevisiooni programmide edastused. Kui aga seade müüakse ja müüja ei tea, kuhu see seade paigaldatakse või saadetakse, siis seda reeglit kasutada ei saa.
Kui tegemist ei ole wifi, mobiilside, lauatelefoni või dekoodri/kaardi abil osutatava teenusega, siis kohaldatakse Euroopa Nõukogu rakendusmääruse 1042/2013 artikli 24b punktis d toodut. Selle sätte kohaselt eeldatakse, et klient asub riigis, mille teenuse osutaja on kahe eraldi mittevasturääkiva tõendi alusel identifitseerinud (üldine eeldus). Üldist eeldust kohaldatakse üksnes juhul, kui konkreetset eeldust ei ole võimalik kasutada. Teenuse osutaja valib ise, millist kahte mittevasturääkivat tõendit ta soovib kliendi asukoha määramiseks kasutada.
Rakendusmääruse artiklis 24f on kirjas loetelu tõenditest kliendi asukoha kindlakstegemisel. Nimetatud artiklis on välja toodud järgmised andmed: tõenditena lähevad arvesse kliendi arveaadress, kliendi kasutatava seadme IP-aadress, pangaandmed, mobiiliabonendi identifitseerimiskood, mobiiltelefoni suunakood, lauatelefoniühenduse asukoht või muu ärilisest seisukohast oluline teave.
MOSS erikorra rakendamiseks peavad maksumaksjad esmajärjekorras aru saama, millised teenused on elektrooniliselt osutatavad teenused, mis võiks nende tegevust puudutada ja seejärel keskenduda sellele, kuidas kindlaks määrata oma mittemaksukohustuslasest kliendi asukoht.
Praktiline hommikuseminar
e-teenuste käibemaksustamisest toimub juba
19. mail Tallinnas. Soodushind
129.- eurot (km-ga 154.8) kehtib veel vaid täna,
12. mail!
Autor: Tõnis Elling, Grant Thornton Rimessi maksunõustaja
Seotud lood
Infopanga võlaregister on viimase nelja kuu jooksul aidanud ettevõtetel võlglastelt tagasi saada keskmiselt 47% võlgadest ja augustis tõusis see näitaja koguni 79%-ni.