7. veebruar 2013

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

http://www.nc.ee/?id=11&tekst=RK/3-3-1-54-12, mis täiendas senist kohtupraktikat erisoodustuste maksustamise vallas. Kohtuasjas käis maksukohustuslase ja maksuhalduri vahel muuhulgas vaidlus, kas kulutused töötajate reisikindlustusele, töö- ja elamislubadele ning viisadele maksustati põhjendatult töötajatele tehtud erisoodustusena või mitte.

Riigikohus on varem tehtud kohtulahendites selgitanud, et erisoodustusena tuleb mõista tööandja poolt töötajale antavat rahaliselt hinnatavat hüve, millest viimane saab otseselt isiklikku kasu. Selline hüve antakse töötaja isiklikes huvides ja seda saab põhimõtteliselt käsitada ka loonuspalgana. Erisoodustuste maksustamist reguleerib tulumaksuseaduse (TuMS) § 48, mille lõikes 4 on toodud erisoodustuste mitteammendav loetelu.

Kohus on ühtlasi leidnud, et kindlustuse ja viisade eest tasumine ning muud kuludokumentide alusel hüvitatavad väljamaksed ei pruugi alati olla erisoodustusena maksustatavad juhul, kui neid ei tehta seoses töölähetusega. Et saada aru, kas tegemist on erisoodustusega või mitte, tuleb välja selgitada, kas väljamakseid tehakse töötaja või tööandja huvides ning kulude seotus ettevõtlusega. TuMS § 32 lõike 2 kohaselt on kulu ettevõtlusega seotud, kui see on tehtud maksustamisele kuuluva ettevõtlustulu saamise eesmärgil või on vajalik või kohane sellise ettevõtluse säilitamiseks või arendamiseks ning kulu seos ettevõtlusega on selgelt põhjendatud.

Riigikohus selgitas 19. detsembri 2012. aasta otsuses, et kulutuse määratlemine „tööks vajalikuna“ ei tähenda, et kulutus peaks alati õigusaktidest tulenevalt olema kohustuslik või selle tegemisel peaks järgima rangelt õigusakte. Kulude määratlemisel erisoodustusena tuleb hinnata töösuhte omapära igal üksikjuhtumil. Tööks vajalikud kulutused võivad töö olemusest sõltuvalt olla erinevad ning kulutused, mis ühe töösuhte iseloomu arvestades kujutavad endast erisoodustust, võivad teise puhul olla hoopis tööülesannete täitmiseks vaieldamatult vajalikud.

Samas asjas oli halduskohus leidnud, et töötajatele viisade, elamis- ja töölubadega seotud kulude kandmist ei saa pidada üksnes tööandja ettevõtluse huvides tehtud kuluks. Esimese astme kohus asus seisukohale, et töötajate viisade, elamis- ja töölubadega seotud kulude kandmine Eesti tööandja poolt ei olnud tema huvides, vaid pigem tulnuks tööandjal leida selliseid töötajaid, kellel välismaale töölesaatmiseks polnuks viisat, elamis- ja tööluba vaja.

Ringkonnakohus jagas halduskohtu nägemust ja märkis, et kuigi viisade, elamis- ja töölubadeta ei oleks töötajate välisriigis asuvatele objektidele väljarentimine võimalik, oli siiski tegemist esmajoones konkreetsete töötajate huvides tehtud kulutusega, et nad saaksid välismaal töötada. Teise astme kohus märkis, et kuivõrd tegemist polnud väga spetsiifilisi kutseoskusi omavate töötajatega, on halduskohus põhjendatult eeldanud, et Eesti ettevõtjal puudus mõjuv põhjus töötajate viisade, elamis- ja töölubadega seotud kulutuste enda kanda võtmiseks.Riigikohus kohtute seisukohaga ei nõustunud, märkides, et Soome äriühingute ja Eesti äriühingu vahel sõlmitud lepingute kohaselt on esmajoones oluliseks peetud tagada tellimusele vastava arvu töötajate olemasolu objektil, samuti töötajate professionaalsus ja muude personalile esitatud nõuete täitmine. Soome tellijate objekte tööjõuga kindlustades täitis Eesti tööandja oma lepingust tulenevat kohustust, mis eeldas osade töötajate puhul vajalike viisade, elamis- ja töölubadeta hankimist ja sellega kaasnevate kulutuste tegemist. Kohus märkis, et neid kulusid kandmata ei oleks olnud võimalik välisriiki tööle saata töötajaid, kelle töötamise kohustuslikuks eelduseks oli nimetatud dokumentide olemasolu. Osundatud põhjusel tuli Riigikohtu arvates lugeda tööandja poolt kantud kulud ettevõtlusega seotuks.

Ühtlasi leidis kõrgem kohus, et halduskohtu ja ringkonnakohtu seisukoht, mille kohaselt ei olnud tegemist kuigi spetsiifilist ja kõrget kvalifikatsiooni nõudvate töökohtadega ning ei saa eeldada, et Eesti äriühingul olnuks suuri raskusi sobiva tööjõu leidmiseks ka dokumentidele kulutusi tegemata, ei välista siiski nende kulutuste seotust tööandja ettevõtlusega. Seetõttu ei saa kulutuste tegemist pidada maksustatavaks erisoodustuseks.

Küll aga nõustus Riigikohtu halduskolleegium maksuhalduri ja alama astme kohtutega selles, et tööandja poolt töötajate eest reisikindlustuse maksete tasumine on vaadeldav erisoodustusena, kuna nimetatud kindlustuse maksete tasumiseks ei ole tööandja seaduse alusel kohustatud. Seetõttu tuleb tööandja poolt reisikindlustuse maksete vabatahtlikku tasumist töötajate eest vaadelda erisoodustusena.

Riigikohtu seisukohast tuleb kuludokumentide alusel hüvitatavate väljamaksetel tuvastada, kas neid tehakse töötaja või tööandja huvides ning kas ja kuivõrd on need seostatavad tööandja ettevõtlusega. Juhul kui töötajatega seotud kulutused nt viisade, töö- ja elamislubade hankimiseks tehakse tööandja lepinguliste kohustuste täitmise huvides, tuleb need lugeda ettevõtlusega seotuks ning neid ei saa käsitada maksustatava erisoodustusena.

Autor: Jaak Siim, Juuli Laanemets