Välismaale tööle saadetud töötajatega seotud kulud, kas erisoodustus? 

Kohus on ühtlasi leidnud, et kindlustuse ja viisade eest tasumine ning muud kuludokumentide alusel hüvitatavad väljamaksed ei pruugi alati olla erisoodustusena maksustatavad juhul, kui neid ei tehta seoses töölähetusega. Et saada aru, kas tegemist on erisoodustusega või mitte, tuleb välja selgitada, kas väljamakseid tehakse töötaja või tööandja huvides ning kulude seotus ettevõtlusega. TuMS § 32 lõike 2 kohaselt on kulu ettevõtlusega seotud, kui see on tehtud maksustamisele kuuluva ettevõtlustulu saamise eesmärgil või on vajalik või kohane sellise ettevõtluse säilitamiseks või arendamiseks ning kulu seos ettevõtlusega on selgelt põhjendatud.

Riigikohus selgitas 19. detsembri 2012. aasta otsuses, et kulutuse määratlemine „tööks vajalikuna“ ei tähenda, et kulutus peaks alati õigusaktidest tulenevalt olema kohustuslik või selle tegemisel peaks järgima rangelt õigusakte. Kulude määratlemisel erisoodustusena tuleb hinnata töösuhte omapära igal üksikjuhtumil. Tööks vajalikud kulutused võivad töö olemusest sõltuvalt olla erinevad ning kulutused, mis ühe töösuhte iseloomu arvestades kujutavad endast erisoodustust, võivad teise puhul olla hoopis tööülesannete täitmiseks vaieldamatult vajalikud.

Samas asjas oli halduskohus leidnud, et töötajatele viisade, elamis- ja töölubadega seotud kulude kandmist ei saa pidada üksnes tööandja ettevõtluse huvides tehtud kuluks. Esimese astme kohus asus seisukohale, et töötajate viisade, elamis- ja töölubadega seotud kulude kandmine Eesti tööandja poolt ei olnud tema huvides, vaid pigem tulnuks tööandjal leida selliseid töötajaid, kellel välismaale töölesaatmiseks polnuks viisat, elamis- ja tööluba vaja.

Ringkonnakohus jagas halduskohtu nägemust ja märkis, et kuigi viisade, elamis- ja töölubadeta ei oleks töötajate välisriigis asuvatele objektidele väljarentimine võimalik, oli siiski tegemist esmajoones konkreetsete töötajate huvides tehtud kulutusega, et nad saaksid välismaal töötada. Teise astme kohus märkis, et kuivõrd tegemist polnud väga spetsiifilisi kutseoskusi omavate töötajatega, on halduskohus põhjendatult eeldanud, et Eesti ettevõtjal puudus mõjuv põhjus töötajate viisade, elamis- ja töölubadega seotud kulutuste enda kanda võtmiseks.Riigikohus kohtute seisukohaga ei nõustunud, märkides, et Soome äriühingute ja Eesti äriühingu vahel sõlmitud lepingute kohaselt on esmajoones oluliseks peetud tagada tellimusele vastava arvu töötajate olemasolu objektil, samuti töötajate professionaalsus ja muude personalile esitatud nõuete täitmine. Soome tellijate objekte tööjõuga kindlustades täitis Eesti tööandja oma lepingust tulenevat kohustust, mis eeldas osade töötajate puhul vajalike viisade, elamis- ja töölubadeta hankimist ja sellega kaasnevate kulutuste tegemist. Kohus märkis, et neid kulusid kandmata ei oleks olnud võimalik välisriiki tööle saata töötajaid, kelle töötamise kohustuslikuks eelduseks oli nimetatud dokumentide olemasolu. Osundatud põhjusel tuli Riigikohtu arvates lugeda tööandja poolt kantud kulud ettevõtlusega seotuks.

Ühtlasi leidis kõrgem kohus, et halduskohtu ja ringkonnakohtu seisukoht, mille kohaselt ei olnud tegemist kuigi spetsiifilist ja kõrget kvalifikatsiooni nõudvate töökohtadega ning ei saa eeldada, et Eesti äriühingul olnuks suuri raskusi sobiva tööjõu leidmiseks ka dokumentidele kulutusi tegemata, ei välista siiski nende kulutuste seotust tööandja ettevõtlusega. Seetõttu ei saa kulutuste tegemist pidada maksustatavaks erisoodustuseks.