Advokaat: kindlustusandjad suruvad asja taastamise hinda alla

„Näiteks on kindlustusvõtja väitnud, et auto maksab kolmandiku võrra enam, sest paak oli täis laaditud enne õnnetust. Halb trend on see, et kindlustusandjad proovivad hinda liialt alla suruda, samas kindlustusvõtjad jällegi nõuavad kahe-kolmekordseid summasid. See vaidlus ei tohiks siiski päris spordiks muutuda. Kindlustusandja võiks ikkagi pakkuda keskmist turuhinda. Arvatakse, et hüvitada tuleb minimaalne kulu  - a la turu kõige odavam Opel - ning on ära unustatud, et võiks ikkagi lähtuda keskmisest hinnast,” rääkis Urm.

Vaidlus võib aega võtta isegi kuni aasta, mis tähendab ebasoodsat olukorda kindlustusvõtja jaoks.

Kindlustusandjad kasutavad sageli lepingupartnerite võrgustikku, mis on ainsad aktsepteeritavad kindlustatud eseme taastamise kohad ja pakuvad teenust kooskõlastatud tingimuste ja hinnaga. Vahel kasutatakse neid hinnapakkumisi kindlustushüvitise summa alandamiseks olukordades, kui on teada, et kindlustusvõtja ei soovi kasutada kindlustusandja pakutud taastamistöö tegijat. Loomulikult on ka olukordi, kus kindlustusvõtja pool esitab nn „kallutatud hinnapakkumisi“, nentis Urm.

Hinnavaidluste vähendamiseks on otstarbekas tugevdada VÕS § 476 lg 3 praegu pehmelt sätestatud põhimõtet, et kahju tuleb hüvitada rahas, pakkus Urm välja. Seaduses tuleks sätestada, muus vormis hüvitamine on lubatav vaid juhul, kui kindlustusvõtja annab selleks pärast kindlustusjuhtumit kirjaliku nõusoleku.

Lisaks hoiatas Urm, et tänane kindlustusandjate „lepingupartnerite“ süsteem võib sisaldada konkurentsiõiguslikku ja karistusõiguslikku riski.  Nimelt KonkS § 4 ja KarS § 400 sätestavad keelatud kokkulepped ja karistuse nende toimepanemise eest. Konkurentsiõiguse püha lehm on hind – see tähendab, et ei tohiks olla hinnakokkuleppeid. Keelatud on otsene või kaudne kolmandate isikute suhtes hinna- ja muude kauplemistingimuste kindlaksmääramine, sealhulgas kauba hinna, tariifi, tasu, juurde-, alla- või mahahindluse, abonement-, lisa- või täiendava tasu, intressimäära, rendi või üüri määramine.

Suurte kahjude hüvitamine venib

Urm tõi välja, et VÕS § 450 on kindlustusvõtjate huvi arvestades liiga umbmäärane ja kindlustusandja sõbralik ning kindlustusvõtja huvi kahjustav. Kindlustuspraktikas lahenevad väikesed kahjud reeglina väga ladusalt, kuid keskmiste ning suurte kahjude hüvitamisel on viivitamine võrdlemisi sage. 

Hüvitamisega viivitamist soosib kindlustusandjale seadusega jäetud võimalus sätestada tüüptingimustes kahju mitterahaline hüvitamine. Kui kindlustusandjal oleks kohustus hüvitada kahju rahas, muutuks kahju hüvitamine kiiremaks ja vaidluste arv kahaneks.Samuti rakendavad kindlustusvõtjad põhjendamatult harva VÕS § 450 lg 3 sätestatud avansilise hüvitise nõudmise võimalust.

Teistest eristuks positiivselt kindlustusandja, mille tüüptingimustes ja hüvitamispraktikas oleks sätestatud mõistlik hüvitamistähtaeg, näiteks 30 päeva juhtumist teatamist. Täna on suurkahjude hüvitamisel sageli praktika, kus kindlustusandja ei hüvita kuid ja isegi aasta kahju ja ei suuda otsustada, kas tegemist on kindlustusjuhtumiga ega määrata kahju suurust.

 See pole normaalne, kui tagantjärgi ei leita ühtegi põhjendust, miks nii kaua aega läks, oli Urm kriitiline.

Autor: Kadri Järve, Juuli Laanemets