Tööandjad versus Eesti ühiskond

Manifest laseb paraku kahelda tööandjate siiruses - see on koostatud ühe huvigrupi vaatevinklist ja jätab mulje, et esitletud meetmed on suunatud peamiselt ettevõtjate sotsiaalse vastutuse minimeerimisele ja tööturu nõrgema poole - töövõtja - kohustuste maksimeerimisele, lisaks soovitakse keelata toetusstreigid ja muuta kõrgharidus tasuliseks. Seepärast ei kõla jutt sellest, et ettevõtjate pakutavad ideed aitavad edendada majandust ja tõsta elatustaset, kuigi veenvalt.

Kuigi manifest sisaldab palju häid, elluviimist väärivaid mõtteid, näiteks sotsiaalmaksulae kehtestamine, sotsiaalmaksu muutmine töötaja maksuks, on selles liiga palju nõudmisi riigile, ettevõtjaile endile pole sisuliselt ühtki. Seejuures on tööandjad adresseerinud riigile ettepanekuid, mis sõltuvad paljuski neist endist (näiteks paindlikuma tööaja soodustamine: osaaja-, kaug- ja renditöö).

Samuti ei paku ettevõtjad lahendust küsimusele, mil viisil ja kui palju peaksid vaid ettevõtlustulust elatujad panustama riigi solidaarse sotsiaalkindlustuse - mille teenuseid nad ise tarbivad - rahastamisse.

Dokumendi deklaratiivne toon ei lase kahjuks avalikul diskussioonil tekkida, vaid ongi juba vallandanud peamiselt vastuseisu ja pahameeletormi. Niiviisi riskivad tööandjad hoopis mõistlike ideede põhjalaskmisega.

Tööandjatel on loomulikult õigus oma seisukohtadele ja kirjutada erinevaid dokumente, mis vormis soovivad. Kui eesmärk oli korraks tähelepanu pälvida, siis see saavutati.

Kui aga tööandjad soovivad, et nende ettepanekud leiaksid laiemat toetust, peavad nad suutma selgitada, kuidas ülejäänud huvigrupid ettevõtjate kõrval nende ideedest kasu saavad.

Praegu läksid tööandjad vastandamise teed ja kõlama jääb paraku sõnum, et töövõtja peab hakkama senisest rohkem maksma ja pingutama ning tööandja saab majanduslanguse tingimustes piiramatud õigused.