Riigikontroll: valitsus tõmbleb euro nimel, tulevik on ebakindel

2008. aasta sügisel alanud majandus- ja finantskriis peatas välisraha juurdevoolu riiki, sise- ja välisnõudluse langus väljendus töötuse kasvus, palgalanguses ning oodatust halvemas riigitulude laekumises. Negatiivseid lisaeelarveid on kannustanud muu hulgas tegema eesmärk võtta kasutusele euro, millele ülemineku üheks kriteeriumiks on hoida eelarve puudujääk teatud piirides. Nii nagu aastatel 2005–2007 elavdasid riigi ostud majandust, mõjuvad praeguse aja kärped ja maksutõusud majandusele pärssivalt, nendib riigikontroll.

Tulude laekumise kõrgaegadel tehtud maksu- ja kulupoliitilisi otsuseid ei jõua riigieelarve kehvemal ajal üleval pidada, teatud tasemele viidud kulude langetamine on aga poliitiliselt keeruline ja elanike heaolule negatiivse mõjuga. Eesti eelarvepoliitika jätkusuutlikkuse ühe näitajana võib vaadelda eelarvekulude suhet SKPsse. Kui aastatel 2005–2007 moodustasid eelarvekulud jagatisena ligikaudu 32% sisemajanduse koguproduktist, siis 2008. aastal ligi 36%. 2009. aasta teise lisaeelarve järgsed planeeritud eelarvekulud moodustavad juba üle 42% rahandusministeeriumi suvel prognoositud SKPst.

2008. aasta riigieelarve kulud moodustasid SKPst jagatisena 35,9%, riigieelarve puudujääk moodustas 2,4% SKPst. Seega oleks arvutuslikult riigieelarve olnud tasakaalus, kui kulusid oleks planeeritud ja tehtud mahus 33,5% SKPst. Selle 2008. aasta näite varal võib öelda, et eelmisel aastal Eestis kehtinud maksusüsteem ja majanduse struktuur suudab teenindada riigieelarve kulusid mahuga kuni 33,5% SKPst. Nagu öeldud, moodustavad 2009. aasta riigieelarve planeeritud kulud lisaeelarvete järgi suhtena 42,5% SKPst.

Valitsus on seadnud eesmärgiks võtta esimesel võimalusel kasutusele ühisraha euro, mis seab eelarvepoliitikale teatud kriteeriumid. Üheks selliseks piiranguks on, et eelarve puudujääk ei tohi ületada kolme protsenti sisemajanduse koguproduktist, kuid siin ei võeta arvesse vaid riigieelarve tulusid ja kulusid. 

2009. aasta SKP on prognooside kohaselt sisuliselt sama suur kui 2006. aastal, riigieelarve kulud aga enam kui 20 miljardi krooni võrra suuremad.

Lihtsustatult on küsimus selles, millist valitsussektori kulutaset suudab sisemajanduse koguprodukt n-ö rahastada. Valitsus püüab praegu kaht eesmärki korraga – täita eurole ülemineku kriteeriumid, alandamata sisuliselt kiire majanduskasvu ajal seadustatud heaolukulusid. Maksutulud seda aga ei võimalda.

Rahandusministeeriumi hinnangul ei jõua maksutulud ka prognoosiperioodi lõpuks (s.o 2013. aastaks) 2008. aasta tasemele. Nimetatud eesmärkide täitmiseks müüakse riigi vara, äriühinguid ja nõutakse sisse enam dividende, kuid need on erakorralised meetmed. Riigi äriühingutelt maksimaalsete dividendide nõudmine mõjutab negatiivselt valdkondade arengut (nt energeetikat), häid dividende andnud äriühingu osaluse müümine võtab ära stabiilselt laekunud omanikutulu.

Rahandusministeeriumi hinnangul kujuneb 2009. aasta valitsussektori puudujäägiks 2,8% SKPst ehk eurole ülemineku kriteerium täidetakse. Eeltoodust tulenevalt ja võttes arvesse, et sotsiaalkindlustusfondide ning pensionikassa puudujääk käesoleval aastal hoopis suureneb, on maksutõusudest hoolimata keeruline näha sedavõrd positiivset muutust majanduskeskkonnas, mis riigieelarve planeeritud mahus täita suudaks.

Kui eurole ülemineku kriteerium 2009. aastal ka täidetakse, tuleb endale aru anda, et tegemist on erakorraliste meetmetega ja pikas perspektiivis ei ole praegune tulude-kulude struktuur ning tase jätkusuutlik. Nii nagu maksutulud, ei jõua ka Eesti sisemajanduse koguprodukt rahandusministeeriumi hinnangul prognoosiperioodi lõpuks (2013. aasta) 2008. aasta tasemele.

Riigieelarve paindlikkust, võimalusi operatiivselt kulusid vähendada piirab seadusest tulenevate kulude suur osakaal. 2009. aasta riigieelarve kuludest on ca 70% fikseeritud. Näiteks moodustavad pensionikulud ligikaudu 21% riigieelarve kuludest, ravikindlustus 12,4%, suuremad seadusest tulenevad kulud on veel eurotoetuste kohustuslik kaasfinantseering, teehoiukulud, vanemahüvitis ja peretoetused.