10. november 2016

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Mitmete uuringute põhjal hindavad Maailmapank, Rahvusvaheline Valuutafond ning ÜRO uimastite ja kuritegevuse vastu võitlemise büroo iga-aastaseks rahapesu mahuks 2–5% maailma SKPst ehk ligi 2 triljonit USA dollarit. Finantssektori ettevõtted suudavad tuvastada üksnes väikese osa võimaliku rahapesuga seotud tehingutest. Põhjuseid selleks on mitmeid: regulatiivsete nõuete ebapiisav järgimine, tõhusate seiresüsteemide puudumine, kontrolliprotseduuride läbiviimisele suunatud vähene ressurss, pealiskaudsed teadmised rahapesust jne.

Eesti rahapesu andmebüroo andmetel teatati neile 2015. aastal üle 8000 rahapesu kahtlusega juhtumist, millest 205 juhul edastati politseile materjalid uurimise läbiviimiseks kogusummas 400,9 miljoni eurot. Arvestades Eesti SKPd, võiks tuvastatud rahapesu juhtumite arv olla praegusega võrreldes mitmekordne, kuigi Eestil on läinud rahapesu riskide juhtimise küsimuses siiski ajalooliselt oluliselt paremini, kui näitab maailma keskmine.

Väljakutsed finantsasutuste rahapesuriski juhtimises

Tulemuslikuks rahapesu tõkestamise alase tegevuse aluseks on riigi ja erasektori koostöö, mis kokkuvõtlikult eeldab riigilt piisava, kuid mitte üle reguleeriva seadusandluse õigeaegset väljatöötamist ja kehtestamist, sobivate kommunikatsioonikanalite arendamist ning valdkonnale spetsialiseerunud menetlejate olemasolu.

Finantsasutuste rahapesu tõkestamine saab alguse piltlikult öeldes õige kliendi valimisest ning seda mitte lähtudes ärilisest perspektiivist, vaid äririskidest. Seega on algne kliendisuhte loomine edasiste tööprotsesside ning kontrollimisele suunatava ressursi kulu seisukohast määrava tähtsusega.

Üks suurimaid väljakutseid pankadele on vähendada automatiseeritud seirevahendite kasutamisega valepositiivseid (ingl false-positive) tabamusi, mille kahtluste manuaalne kontrollimine on vajalik, kuid ajamahukas tegevus. Selleks, et seireprotsess oleks efektiivne, on eelkõige vaja valdkonda tundvat kogemustega meeskonda ning kõiki ettevõtte äriprotsesse ja -andmeid analüüsivat tehnilist lahendust.

Samuti on koostatud ja tehtud erasektorile kättesaadavaks arvukad juhendmaterjalid selle kohta, kuidas ära tunda rahapesijat, millised on kahtlased tehingud jne. Samas on see teave seetõttu avalikult kättesaadav ka kurikaeladele, mis muudab taoliste kontroll-lehtede täitmise üksnes vormiliseks, aga mitte sisuliseks nõude täitmiseks. Sarnaselt üldise majanduskeskkonnaga muutuvad ajas ka rahapesu protsessid, osapooled ja keerukus – kahjuks mitte finants- ja õiguskaitse asutuste tööd lihtsustavas suunas.

Mitmetel finantssektori ettevõtete juhtidel on olnud abi sellest, kui EY on andnud nõu keerukamate tööprotsesside efektiivse väljatöötamise ja elluviimise kohta, viinud läbi koolitusi organisatsiooni töötajatele pettusekahtlusega tehingute tuvastamise teemal või aidanud tuvastada puudujääke olemasolevas kontrollikeskkonnas. Ka päevakajaliste teemade, näiteks Panama paberite või mitteresidentidest klientidega ärisuhete loomise ja hoidmise valdkonnas on sageli õigete juhtimisotsuste tegemisel toeks sõltumatu audiitori arvamus.

Muudatused on tulekul

Euroopa Liidu IV rahapesu tõkestamise direktiiv (2015/849) peab olema rakendatud kõikides liikmesriikides 2017. aasta suveks. Mitmed nõuded on Eestis juba rakendatud. Olulisemad täiendused liikmesriikide senistele regulatiivsetele rahapesu tõkestamise nõuetele on järgmised:

Tegelike kasusaajate registri loomine. Riik peab pidama juriidiliste isikute puhul tegelike kasusaajate registrit ning juhtorganid peavad teadma, kes on ettevõtte tegelikud kasusaajad. Kehtiva seadusandluse alusel on tegelik kasusaaja füüsiline isik, kellel on mõju tehingu, toimingu või teise isiku üle ja kelle huvides, kasuks või arvel tehing tehakse. Osaliselt on tegelike kasusaajate tuvastamine Eestis lahendatav olemasolevate registritega. Igal juhul peab olema tuvastatav, kes on igas tehingus osalevate poolte tegelik kasusaaja sõltumata äriühingu struktuurist, asukohast või tegutsemispiirkonnast.

Riikliku taustaga isikute tuvastamise kohustus. Kuigi ka seni kehtivate nõuete alusel peab tuvastama ja rakendama tugevdatud hoolsusmeetmeid välisriikide riikliku taustaga isikute suhtes, siis lisandunud on kohustus rakendada samu nõudeid ka Eesti riikliku taustaga isikute puhul.

Sanktsioonid karmistuvad. Liikmesriikidel on kohustus suurendada rahapesu ja terrorismi rahastamise nõuete rikkumise eest rahalisi karistusi kuni 1 miljoni euroni ning krediidi- ja finantseerimisasutustele kuni 5 miljoni euroni või 10% viimase aasta käibest. Rikkumiste puhul, mis on rasked, korduvad või süstemaatilised, on riikidel täiendav kohustus

- teha avalik teadaanne, milles on märgitud füüsiline või juriidiline isik ja õigusrikkumise laad;

- tunnistada kehtetuks või peatada tegevusluba kohustatud isiku puhul;

- kehtestada juhtimiskohustusi täitva isiku või õigusrikkumise eest vastutava muu füüsilise isiku suhtes ajutine keeld täita kohustatud isikutes juhtimisülesandeid.

Täielikult pole rahapesu võimalik vältida üheski finantsinstitutsioonis, kuid raha liikumisega seotud osapooled saavad anda omapoolse suure panuse, järgides küsitavate tehingute hoolikal kontrollimisel regulatiivseid nõudeid ning head äritava.

Vaata rohkem infot EY teenuste kohta SIIT:

Autor: Marilin Pikaro, atesteeritud siseaudiitor ja EY juhtivkonsultant