Hooletus ees, maks taga

Loor lisab, et kahjuks satub maksuhalduri hammasrataste vahele sageli ka heauskseid ostjaid, peamiselt just seepärast, et müüjad jätavad käibe või arved deklareerimata või käibemaksu tasumata. Siis esitab maksuhaldur nõude, et ostja peaks deklareeritud sisendkäibemaksu nullima ja sellevõrra riigile käibemaksu rohkem maksma. Õigusliku aluse püüab maksuhaldur leida sellest, et kuigi kaup või teenus on olemas, on selle üle andnud keegi muu isik, kui arvel näidatud müüja, mistõttu ei vasta arve käibemaksuseaduse nõuetele. Seda muud isikut nimetab maksuhaldur harilikult „tegelikuks müüjaks“, sest arvel näidatud müüjal puudusid nt. reklaamikulud, töötajad, sidekulud, võime lepingut täita jms.

Kuigi kõik saavad aru, et ühelgi ostjal pole viisakuse piiridesse jäädes võimalik kontrollida, kas müüjal on palgal töötajaid, kas tal on reklaami- ja sidekulusid, ja võimet lepingut täita näitab eelkõige asjaolu, et kaup üle antud ja teenus on  osutatud, siis maksuhaldurit see ei peata. Seepärast peab ka heauskne ostja üles näitama üliaktiivset hoolsuskohustust, et ebavajalikke maksuriske vältida. toob ära lühikese nimekirja miinimumnõuetest, mis ületavad küll äris tavapärast hoolsust, aga võivad osutuda väga vajalikuks:

Kaido Loor

Ostja peaks jätma endale müüja esindaja isikut tõendava dokumendi koopia.Ostja peaks kontrollima müüja esindaja volitusi müüja nimel tegutsemisel äriregistrist või volikirjast ja jätma sellest koopia; erilist ettevaatlikust peaks üles näitama juhul kui müüja juhatusse on hiljuti tekkinud noor inimene nt. Lätist või Venemaalt.Kui müüja on käibemaksukohustuslane, siis ostja peaks kontrollima nt kord kuus müüja käibemaksukohustuslase numbri kehtivust ja jätma sellest koopia.Kui müüjal peab olema registreering majandustegevuse registris, siis ostja peaks kontrollima selle kande olemasolu.Ostja peaks säilitama kõik kauba/teenuse saamist tõendavad dokumendid, sh. nt. veoselehed, sertifikaadid, hinnapakkumised, kaalulehed, üleandmise-vastuvõtmise aktid (ka juhul kui müüja ülesanne oli anda kaup kolmandale isikule), ja dokumendid, mille olemasolu nõuab eriseadus (ehitusseadustik, metsaseadus, jäätmeseadus, rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seadus  jne).Ostja peaks säilitama müüja kontaktandmed (seda ka vastava töötaja lahkumisel).Ostude korral lähikondsetega seotud ühingutelt tuleb olla veendunud, et müüja maksukohustused täidab.Ostja peaks tasuma vaid ülekandega.Suuremate ostude korral (nt. kohustuslikus korras käibemaksustatud kinnisasja ostmisel) peaks ostja nõudma müüjalt lepingus, et müüja täidaks oma käibemaksukohustused ja kinnitusi, et müüja on käibemaksukohustuslane ka (kinnisasja) käibe toimumise ajal, ja võimaluse korral tasuma osa hinnast käibemaksu tagastusnõude loovutamisega.Ostja peaks regulaarselt kontrollima ülaltoodud nõuete täitmist oma ostuosakonnas.

„Kui ülaltoodud nimekiri tundub ebaõiglaselt pikk ja tülikas, siis tuleb meeles pidada, et kuigi Euroopa Kohus nõuab „hooletusmaksu“ sissenõudmiseks maksuhaldurilt maksumaksja poolt maksupettuses osalemise objektiivset tõendamist, siis Eesti praktikas piisab „hooletusmaksuks“ maksuhalduri põhjendatud kahtlusest. Probleem arvevabrikutega on aastakümneid vana, on toitnud tublisti organiseeritud kuritegevust, ja reaalset lahendust pakub vaid ehk üleüldine pöördkäibemaksustamine: nii saaks B2B müügid sisuliselt käibemaksuvabaks ja maksuhaldur saaks koondada kogu kontrollijõu B2C müügile. Selle kauni päeva saabumise kiirendamiseks tuleb igal maksumaksjal aga rääkida oma esindajaga Eesti ja Euroopa poliitikas üleüldise pöördkäibemaksustamise headusest,“ soovitab Loor.