Tea rohkem - käendus- ja garantiilepingud

Käendus on lahutamatult seotud tagatava kohustusega. See tähendab, kui tagatav kohustus lõppeb ükskõik, millisel põhjusel (nt põhileping osutub tühiseks), siis lõppevad ka käendaja kohustused (v.a juhul, kui käendaja käendab teadlikult kehtetut või aegunud kohustust). Eeltoodust tulenevalt vastutab käendaja põhivõlgniku kohustuse täitmise eest võlausaldaja ees solidaarselt põhivõlgnikuga, mistõttu saab käendaja esitada vastuväiteid võlausaldaja nõudele nii käenduslepingust kui ka põhilepingust tulenevalt. Garantii seevastu on iseseisev abstraktne kohustus, mille kehtivus ei sõltu põhikohustuse kehtivusest (isegi siis mitte, kui garantiileping sisaldab viidet põhikohustusele). Seega, kui põhikohustus lõppeb, ei mõjuta see garantii kehtivust. Garant vastutab võlausaldaja ees ainuisikuliselt garantiilepinguga võetud kohustuste täitmise eest, mistõttu võivad garandi vastuväited kohustuse täitmisele tuleneda ainult garantiilepingust.

Käendajaks võib olla teovõimeline füüsiline isik või sisuliselt ükskõik milline juriidiline isik, mistõttu eristatakse käenduslepinguid, mis on sõlmitud käendaja majandus-või kutsetegevuses ja tarbijakäenduslepinguid (viimastele kehtivad rangemad nõuded).

Garandiks (garantii andjaks) peab alati olema isik (füüsiline või juriidiline isik), kes tegutseb oma majandus- või kutsetegevuses. Juhul, kui garantii annab isik, kes ei tegutse garantiid andes oma majandus- või kutsetegevuses, siis ei ole tegemist garantiiga ja vastav leping võib osutuda tühiseks. Tuleb silmas pidada, et seadus ei sisusta majandus- ega kutsetegevuse mõistet. Asjaolu, kas isik tegutseb garantiid andes oma majandus- või kutsetegevuses võib olla praktikas keeruline tuvastada ning igakord on vajalik analüüsida, kas kohustus võetakse erahuvides või mitte. Üldistades võib öelda, et isik tegutseb oma majandus- või kutsetegevuses, kui garantii antakse huvist põhilepingu sõlminud isiku majandustegevuse vastu (nt kui osanik/aktsionär või juhtorgani liige annab garantii enda osalusega või enda juhitava äriühingu kohustuse tagamiseks, siis eeldatakse, et ta tegi seda huvist äriühingu majandusliku käekäigu pärast).

Käendaja poolt kohustuse täitmise korral võlausaldajale, tekib käendajal täidetud kohustuse ulatuses nõue põhivõlgniku vastu, s.t ta saab võlausaldajale makstud rahasumma nõuda tagasi põhivõlgnikult. Garantii puhul tekib tagasinõude õigus põhivõlgniku vastu ainult juhul, kui garant ja põhivõlgnik on selles kokku leppinud.

Seega sõltub kohase tagatise valimine mitmetest asjaoludest: millist kohustust tagatakse, milliseid juhtumeid peab tagatis tagama, kes on tagatise andjaks jne.

Mida veel silmas pidada käendus- või garantiilepingu sõlmimisel?Alates 05.04.2011 loetakse tarbijakäenduslepinguteks kõik käenduslepingud, mille järgi võtab käenduskohustuse füüsiline isik. Seega loetakse käenduslepingute puhul tarbijateks ka nt äriühingu juhtorgani liikmetest käendajad, kes käendavad vastava äriühingu kohustusi (erinev määratlus garantiilepingutest). Kui käendajaks on füüsiline isik, siis peab alati olema vastav leping kirjalik ja see peab sisaldama kokkulepet käendaja vastutuse maksimumsumma kohta. Juhul, kui käendusleping ei ole sõlmitud kirjalikus vormis või selles puudub kokkulepe käendaja vastutuse maksimumsumma kohta, siis toob see kaasa käenduslepingu tühisuse. Garantii puhul sellist nõuet ei eksisteeri.

Juhul, kui füüsilisest isikust käendaja võtab endale kohustuse käendada põhivõlgniku tulevikus tekkivat kohustust ja käenduslepingus ei lepita kokku käenduslepingu kehtivuse tähtajas, siis võib füüsilisest isikust käendaja öelda käenduslepingu üles igal ajal. Tuleb siiski silmas pidada, et pärast lepingu ülesütlemist vastutab käendaja nende kohustuste täitmise eest, mis on tekkinud enne lepingu ülesütlemise momenti. Juhul, kui käendusleping on tähtajaline tekib käendajal lepingu ülesütlemise õigus 5 aasta möödudes lepingu sõlmimisest. Garantii andmisel lepingu ülesütlemise õigust ei ole, kui selles eraldi kokku ei lepita.