26. jaanuar 2011

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Investeerimispank Goldman Sach tõi ligemale 10 aastat tagasi kasutusele mõiste BRIC, millega tähistati riike, mis ennustuste kohaselt mängivad maailmamajanduses üha suuremat rolli - Brasiilia (Brazil), Venemaa (Russia), India (India) ja Hiina (China). Kümnendi jooksul on nendest olnud palju juttu - näiteks ennustab Goldman Sach, et aastaks 2020 moodustab BRIC 50% maailma majandusest.

Nüüd on aga EIU (Economist Intelligence Unit) toonud välja uue kasvukeskuse - CIVETS-maad ehk Kolumbia (Columbia), Indoneesia (Indonesia), Vietnam (Vietnam), Egiptus (Egypt), Türgi (Turkey) ja Lõuna Aafrika Vabariik (South-Africa).

Tegemist on kiirelt kasvava rahvaarvuga riikidega, millel on suhteliselt mitmekülgne majandus ja suhteliselt stabiilne poliitiline keskkond. EIU ennustab, et need riigid kasvavad järgmise 20 aasta jooksul 4,5% aastas, mis on vaid veidi madalam kui 4,9%, mida ennustatakse BRIC-riikidele ja palju kõrgem kui 1,8%, mida ennustatakse G7 riikidele.

Knowledge@Whartoni läbiviidud uuringus vastas 86% vastanud 153 suurfirma juhist, et näevad Indoneesias häid ärivõimalusi, liidrile järgnesid Lõuna-Aafrika (84%), Türgi (82%), Vietnam (77%), Egiptus (61%) ja Kolumbia (56%).

Nende riikide suurimateks eelisteks peetakse madalat tööjõukulu ja kiiret siseturu kasvu, nõrkusteks aga korruptsiooni, kehvat infrastruktuuri ja rahvusvaheliste firmade vähesust. Riikide suurust, õigemini väiksust võrreldes BRIC-riikidega, tõi ka Whartoni professor Witold Henisz välja kui peamist põhjust, miks piirkonda investeerimine ei ole paljude suurfirmade jaoks täna veel nii iseenesest mõistetav kui investeerimine BRIC riikidesse.

Vaata ka  Knowledge@Wharton

Autor: Lemmi Kann, Juhtimine .ee