13. jaanuar 2011
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Kuidas saab õiglus olla astmeline?

Olen vahel jälginud avaldusi astmelise tulumaksu kohta. Aimates palkade statistilist jaotust, tundus maksureformi eeldatav efekt kahtlane, kuid omamata statistikat, ei saanud ma seda üle arvutada. Kui aga 2010 suvel avaldati Äripäevas artikkel palgajaotuse tabeliga, talletasin igaks juhuks andmed.

Nüüd, kui teema jälle aktuaalne, proovisin nende andmete abil mõista maksustamise meetodite erinevusi. Võrdlesin kehtivat ja lobistatavat maksusüsteemi ning katsetasin veel mõnda.

Astmelist tulumaksu promotakse õiglasemaks kui proportsionaalset. Kaheldav. Kuna riigi hüved kodanikele ei sõltu eriti nende maksupanusest, oleks õiglane isegi pearahal põhinev ehk siis protsentuaalselt regressiivne maksusüsteem. Praktikas ei ole see piisav vähekindlustatud elanike jaoks, seetõttu võiks proportsionaalset pidada õiglaseks.Ometi näevad paljud seda võrdelist panust võrdsena ning seetõttu ebaõiglasena. Tegu võib olla kehva protsentarvutuse mõistmisega. Või hea demagoogiaga, sest rääkides maksumäära langetamisest, peab sama isik saadud võitu ebaõiglaseks just selle võrdelisuse pärast.Kehtivat maksusüsteemi nimetatakse ühesuguse tulumaksu määra tõttu proportsionaalseks, kuid üks aste, tulumaksumiinimum, muudab süsteemi progresseeruvaks. Kui kehtiv maks oleks tegelikult ka proportsionaalne, siis sama tulumaksu laekumiseks piisaks 17,4% -st maksumäärast. Kuna seeläbi kaotaks umbes 77% maksumaksjatest, ei oleks selline areng võimalik.Mille poolest erineb Keskerakonna poolt pakutud kolmeastmeline progressioon üheastmelisest?

Graafikud on üsna sarnased, viimase tõus on järsem. Summaarne maksukoormus suureneks plaaniga 7%, umbes 51 miljonit eurot aastas. Reklaamitav võit oli 220 miljonit. 57% protsenti maksumaksjatest võidaks reformist keskmiselt 5,4 (maksimaalselt 9,6) eurot kuus, seejuures 30% kaotavad keskmiselt 22 (maksimaalselt 764) eurot.57% maksumaksjatest on kaalukas argument, eriti, kui lisada osaliselt need 13%, kelle maksukoormus jääb endiselt nulliks. Nad küll ei võida midagi, kuid meenutagem lugu mehest, kellele vanajumal pakkus tehingut – saad kõik, mis tahad, kuid arvesta, et naaber saab topelt. Mees valis ühes silmast pimedaks jäämise. Samas võib selle 13% hulgas olla üsna suur osa õppivast noorsoost, kes loodab tulevikus kõrgemat palka ning valiks teistpidi. Teisiti valiks ka võitja, kui tema teine pereliige sellega seoses peaks oluliselt rohkem kaotama. Riik saaks rohkem maksutulu ja kui kokku oleks võitjaid rohkem ning seda saaks kuidagi õiglaseks nimetada, tunduks mitmeastmeline tulumaks on tõesti võluvitsana.Ometi pole raske leida üheastmelisele maksusüsteemile samu tulemusi andvaid parameetreid. Võttes tulumaksumääraks 30,5% ja maksuvabaks miinimumiks 305 eurot, saame ka tulemuse, kus 57% võidavad ja 30% kaotavad ning üldine maksukoormus suureneb 7%. Keskmine võit 15,3, suurim 29 eurot. Suurim kaotus väheneks 646-le.

Vaata suuremat pilti SIIT .

Omamata ülevaadet palgasaajate jaotuse kohta, tundub palgatulude ümberjagamine lihtne ja tõhus. Vaadates graafikut mõistame, et madalapalgalise tulumaksu väikeseks langetamiseks vajamegi teise poole mitmekordset maksutõusu. Võtame kõikide palgasaajate maksustatava tulu ja jagame selle võrdselt kõigi vahel. Siis võtame igaühelt 96 eurot maksudeks, et säilitada praegune maksubaas. Nüüd oleme kõik võrdselt jõukad ja saame kätte 486 eurot. Võitjaid oleks 63%. Pooled neist oleks kindlasti rahulolematud, kuna võidaksid teistest vähem. Arusaadavalt ei ole see toimiv süsteem, sest puudub motivatsioon töö tegemiseks, kuid vähemalt Marksi ajast on sarnast asja propageeritud ning siiani ilmselt leidub sellesse uskujaid.

Kui eeldada, et progresseeruv maks on õiglane, tekib küsimus, kuidas saab õiglus olla astmeline või isegi mitmeastmeline?Vaatame lõpmata paljude ja võrdsete astmetega ehk siis sujuvalt progresseeruvat tulumaksu. Maksuvaba miinimum on välja jäetud. Ka sellisel juhul on võimalik lahendus, kus 58% palgasaajatest võidavad 7%-lise üldise koormuse kasvu juures, kuid seejuures jääksid kaotajateks palgaskaala alumine ja ülemine ots. Kuna tulu pole piiratud ning näiteks suure honorari saamisel või maja müümisel võib tekkida olukord, kus maksudeks tuleb tasuda kogu summa ning veel natuke peale. On see siis õiglane?Kui kaugele on võimalik minna ressursi ümberjagamisega?

Kui astmelise (tegelikult küll mitmeastmelise) tulumaksu rakendamisest planeeritav 7% tõus ei ole mõeldud ainult riigiaparaadi nuumamiseks, siis võiks seda ka põhjendatuks pidada. Kuid samas oleks see kasv saavutatav oluliselt lihtsamini, tulumaksumäära tõstmisega 1,5% võrra.Kolmeastmelise propageerijad esitavad selle kaitseks igasuguseid veidraid põhjendusi, kuid vaadates arvutusi, on raske leida muud põhjust peale populistliku valimiskampaania.Jahutab majandust? Ehk pigem pärsib?Üks põhjendustest on viide teistele riikidele. „Kuna astmeline maksusüsteem on kasutusel enamikus arenenud riikides, siis miks me peaksime need ainukesed lollid olema, kes seda ei kasuta?“ Sel eeskujul võiks küsida, miks me oleme need lollid, kes kasutavad mobiilset parkimist, e-valimisi jne. Ehk siiski mõtleks enne, kui midagi eeskujuks võtame. Miks mitte olla ise eeskujuks.Haridusse panustanud tippspetsialistid või muidu töörügajad on paljude arvates automaatselt teiste arvelt rikastujad või ekspluateerijad või siis mingi eliit, kes ise endale palgad määrab. Neid peaks rohkem maksustama.Nii uskumatu, kui see ka poleks, olen leidnud ka sellise põhjenduse: „Progressiivsel astmelisel tulumaksul on märgatav korruptsiooni vähendav mõju. Korruptsiooni võiks lühidalt iseloomustada kui tugevamal võimupositsioonil oleva ametniku ebaseaduslikku tegevust isikliku kasu saamise eesmärgil. Korruptsioon on otseses seoses ametnikel oleva võimuga. Mida suurem on ametiisikul olev võim ja sissetulek, seda tõenäosem on korruptsiooni oht ja seda suurem võimaliku korruptsiooni määr.“Tuleb välja, et president on üsna potentsiaalne korruptant. Ning millest on tingitud näiteks see, kui linnaametnik pistist võtab? Liiga palju tulu jääb kätte? Ja astmeline tulumaks parandab olukorda kuidas? Sama loogika järgi võiks palka vähendada. Või mõeldi üleliigse pistise maksustamist kõrgema määraga?Olgu maksusüsteem nii progressiivne ja astmeline kui tahes, ei paranda see eriti ebapiisavalt hinnatud elukutsete, näiteks Edgarite või Jaanuste deklareerimata unustatud tulusid.

Muide, lisaks sellele, et ma leidnud eelpool esitatud arutelu käigus mitmeastmelisel tulumaksul üheastmelise ees mingeid eeliseid, vaataks veel viimase asjana selle arvutamise keerukust. Öeldakse küll, et tänapäeva arvutustehnika juures ei ole probleeme, seda enam, et enamus deklaratsioone esitatakse elektrooniliselt, kuid paljud inimesed sooviksid ise kontrollida, mille alusel neile palgaks makstud summa on arvutatud. Isegi tabelarvutusega ei ole see lihtne.

Vaata arvutuste tabelit SIIT.

Autor: Lemmi Kann, Margus Paap

Liitu Raamatupidaja uudiskirjaga!
Liitumisega nõustud, et Äripäev AS kasutab sinu e-posti aadressi sulle uudiskirja saatmiseks. Saad nõusoleku tagasi võtta uudiskirjas oleva lingi kaudu. Loe oma õiguste kohta lähemalt privaatsustingimustest
Liitu Raamatupidaja uudiskirjaga!
Liitumisega nõustud, et Äripäev AS kasutab sinu e-posti aadressi sulle uudiskirja saatmiseks. Saad nõusoleku tagasi võtta uudiskirjas oleva lingi kaudu. Loe oma õiguste kohta lähemalt privaatsustingimustest
Mare TimianRaamatupidaja.ee juhtTel: 6670405
Külli ReinoRaamatupidaja.ee toimetajaTel: 6670405
Cätlin PuhkanRaamatupidaja.ee turunduslahenduste müügijuhtTel: 53 315 700