Ligi: eelarves pole eksperimentideks ruumi

Olukorras, kus meie võimekus ei luba meil luua ressursimahukat tootmist ning süsteem genereerib peamiselt odava allhanke saabumise Eestisse, ongi meie majandusruum määratud järjest algelisematesse tegevustesse, millelt teenitav lisaväärtus või väärtusetus mõistab meid püsivasse sõltlase seisundisse. Vaid ekspordivõimelised tarkade töökohtade loomine, mille lõppväärtusest 70% moodustab tööjõule makstav osa, võib meid viia iseseisva või märksa vähem sõltuva tööhõive ja väärtuste kasvuni. Sellist keskkonda võimaldaks sotsiaalmaksu ülempiiri loomine brutokuupalgast 20 tuh. EEK kuus, et olla konkurentsivõimeline teiste riikidega ja motiveerida uute teenustöökohtade ja tarkade töökohtade loomist.

Aga ärgem olgem utopistid, iga rakendus nõuab arvutusi. Ka kolme keskmise palga (ca 35 000 kr) kõrgusel lagi maksab üle 1 miljardi kõige tundlikumatelt eelarveridadelt, mis pealegi otse seotud rahvastiku vananemisega. Lae jutt tuleb sisustada eelarve võimalustega ning meenutada ka poliitilisi realiteete.

Rahanduse tegelikud peaküsimused on eelarve defitsiidist ülejääki jõudmine, maksusüsteemi stabiilsus ning ambitsiooniks tööjõu maksukoormuse alandamine teostataval viisil.Lugedes nutust olukorrakirjeldust on mu küsimus, mitu protsenti palgakulu tolle laega alaneb – kas tõesti sõltub just tollest ja sellisele hulgale inimestele osaks saavast protsendist meie majanduse murrang?Ja allhanke alandamisest peaksime ammu üle olema, allhanget teeb kogu maailm ja kogu väärtusahel ei mahu ühessegi riiki, kusjuures meie positsioon ahelas on paranenud imerohtudest sõltumatult.