31. mai 2010

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Selline toimimine on lubamatu, kuna rikub õiguskindlust ja -selgust ning tekitab maksumaksjatele selgusetust õiguspärase ja maksuefektiivse käitumisviisi valikul.

Tallinna linna tõlgenduse kohaselt tuleb ka liisingutehingud maksustada müügimaksuga, lähtudes põhimõttest "küsija suu pihta ei lööda".

Minu hinnangul ei ole võimalik mingil moel liisingutehinguid käsitleda jaekaubanduse ja teenindusena ning sellest tulenevalt rakendada liisingutehingute suhtes Tallinna Linnavolikogu määrust „Müügimaks Tallinnas“.

Oluline on silmas pidada liisingutehingu olemust. Võlaõigusseaduse kohaselt kohustub liisinguandja omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu. Seega kasutab võlaõigusseadus traditsioonilist kolmiksuhtele – müüja, liisinguandja või finantseerija ja liisinguvõtja – baseeruva liisingu definitsiooni.

Teiste sõnadega, liisingul baseeruva õigussuhte raames tuleb eristada kahte lepingut – liisingueseme omandamise müügileping ja liisinguleping ehk finantseerimisleping. Kahjuks ei ole Tallinna linn arvestanud liisingutehingu olemusega ja samastanud liisingu tavalise müügilepinguga, mis ongi suure tõenäosusega põhjustanud väärtõlgenduse.

Jättes kõrvale müügimaksu määruse võimaliku vastuolu Euroopa Liidu õigusega, siis probleemi lahendamiseks ja isikute võrdseks kohtlemiseks võiks Tallinn muuta müügimaksu määrust selliselt, et müügimaksu tasumise kohustus sõnaselgelt panna liisingulepingute puhul siiski auto müüjatele.

Sellise ettepaneku põhjendusena toome välja asjaolu, et kuna liisingühing soetab vara liisinguvõtja ehk kliendi soovide kohaselt, siis on ka automüüjale teada, kes on klient. Kui klient on eraisik, saab automüüja lisada hinnale müügimaksu juba alates müügipakkumise tegemisest. Kuigi formaalselt ostab vara liisinguandja, kuid seda finantseerijana, siis vastava sätte alusel saaks Tallinna linn kohustada automüüjat müügimaksu arvestama ja tasuma, lähtudes tehingu tegelikust sisust.Nimetatud ettepanek lähtuks tehingu majanduslikust sisust ning oleks seega kooskõlas nii võlaõigusseaduse loogikaga kui ka maksukorralduse seaduses sisalduva majandusliku tõlgendamise põhimõttega.Tallinna linn on jätnud tähelepanuta liisingulepingute olemuse - tegemist on finantsteenusega - mis ongi lõppkokkuvõttes viinud linna väärale järeldusele. Ka riigikohus on oma lahendites nr 3-2-1-21-06 ja nr 3-2-1-29-06 selgitanud liisingulepingute olemust ning need selgitused välistavad liisingulepingu sõlmimise käsitlemise jaekaubanduse ja teenindusena müügimaksu määruse tähenduses.

Lisaks eeltoodule tekitab müügimaksu rakendamine liisingulepingutele praegust liisinguturu praktikat arvestades ka ebavõrdset kohtlemist, millele on viidanud ka liisingühingute liit. Sellised moonutused on ilmselgelt lubamatud ning tekitavad ülemäärase riive liisinguühingute põhiõigustele ja seeläbi mõjutavad negatiivselt ka liisingukliente.

Soovitame Tallinna linnal muuta oma senist tõlgendust viivitamatult ning sõnaselgelt välistada liisingulepingud müügimaksu määruse kohaldamisalast.

Autor: Priit Lätt, Lemmi Kann