Liisingud müügimaksu alla?

Teatavasti soovib Tallinna linn maksustada müügimaksuga Tallinna linna territooriumil asuvas tegevuskohas või selle kaudu füüsilisele isikule jaekaubanduse, toitlustuse või teeninduse valdkonnas müüdud kaubad ja osutatud teenused.

Tallinna Linnavalitsus leiab, et liisingtehingut saab käsitleda tegutsemisena jaekaubanduse või teeninduse valdkonnas lähtuvalt kaubandustegevuse seadusest.

Kaubandustegevuse seaduses on kirjas, et seda seadust kohaldatakse muu õigusaktiga reguleerimata osas majandustegevusele, mille raames toimub vallasasja müük ning müüdud vallasasjaga seonduva teenuse osutamine või vallasasja kasutusse andmine. Liisingleping kui finantsteenus on aga reguleeritud krediidiasutuste seaduse ning võlaõigusseadusega. Lisaks sätestab võlaõigusseaduse selgelt, et liisingleping on krediidileping.

Leiame, et on ekslik käsitleda liisinglepingut kauba müügi või teenusena ning lähtuda tuleks tehingu tegelikust majanduslikust sisust (sellise põhimõtte sätestab ka maksukorralduse seaduse § 84). Meie hinnangul on liisinglepingute näol tegemist krediidi andmise ühe vormiga, kusjuures olemuslikult ei erine see laenust, sest nagu laenulepingu puhul, tuleb ka kogu liisinglepingu puhul kogu saadud krediit koos intressiga liisinguandjale tagastada. Ka Riigikohus on oma lahendites leidnud, et tarbijaga sõlmitud liisingleping on hinnatav tarbijakrediidilepinguna.

Maksukohustuslaste piiritlemisel on Tallinn lähtunud majandustegevuse registris registreerimise nõudest. Sellise kriteeriumi kehtestamisega on aga praktikas tekitatud olukord, kus osa isikuid on pandud soodsamasse olukorda kui teised. Põhiseadus kohustab kõiki võrdselt kohtlema, kuid Tallinna linnas selline põhiõigus ilmselt täna ei kehti, sest kuidas muidu võiks põhjendada olukorda, kus näiteks kahte samasugust finantsteenust pakkuvat liisinguandjat koheldakse erinevalt? Kusjuures lähtutakse sellest, kas isiku üle teostab järelevalvet Finantsinspektsioon ehk kas liisinguühing on registreeritud majandustegevuse registris või mitte. Selline põhjendamatute erandite loomine ei saa meie hinnangul olla kooskõlas ühetaolise maksustamise põhimõttega ning on vastuolus põhiseadusega.

Samuti on jätkuvalt ebaselged need kriteeriumid, mille alusel hinnata, kas teenust on osutatud või kaupa müüdud läbi Tallinnas asuva tegevuskoha. Seda ei ole täpsustatud määruses ega ka määruse seletuskirjas. Seega jääb igaühe enda hinnata, kas müük või teenuse osutamine on toimunud Tallinnas siis, kui liisinglepingule antakse allkiri Tallinnas või siis kui lepingu tingimustes lepitakse kokku Tallinnas, arve teenuse eest väljastatakse Tallinnas. Või on hoopis oluline see, kus on töötaja, kes lepingu tingimusi kokku lepib, töö tegemise asukoht töölepingus.

Samuti on määruses reguleerimata juhud, kui lepinguid muudetakse. On selgusetu, kas see toob kaasa ka müügimaksu arvestuse muutuseid või mitte. Maksumäärus peaks olema kõigile üheselt mõistetav ja arusaadav. Praegusel hetkel sellist selgust meie hinnangul Tallinn aga maksumaksjatele, sealhulgas liisinguühingutele ei paku.

Maksustamise seisukohast on kindlasti oluline ka võõrandamise mõiste. Selleks, et maksukohustust kindlaks määrata, on ju vajalik selgus, mida müügina käsitletakse ja mida mitte, ehk millised on need tehingud, mis Tallinnas üldse maksustamisele kuuluvad. Hetkel kehtiv käibemaksuseadus eristab Eestis kasutus- ja kapitalirenti just läbi võõrandamise mõiste.