Juhatuse liikme karistusõiguslik vastutus

Keerulistes oludes tehtud otsused võivad hiljem osutuda sedavõrd vääraks, et nii ühingule endale kui ka võlausaldajatele tekitatud kahju tõstatab küsimuse tahtlikust õigusrikkumisest ning samal ajal ka sellest, kas toime on pandud kuritegu.

Nii nagu tsiviilõigusliku vastutuse, võib ka karistusõigusliku vastutuse jagada kaheks: vastutus ühingu ees [karistusseadustiku (edaspidi: KarS) §-d 2172 ja 201] ning ühingu ees (KarS § 381, juhatuse liige kui juriidilise isiku eest vastutav isik).

Ühingu ja juhatuse liikme vahelises suhtes kohaldatavate koosseisudena tulevad eelkõige kõne alla omastamine (KarS § 201) ja usalduse kuritarvitamine (KarS § 2172). Esimese puhul on karistatav võõra e ühingule kuuluva vallasasja või juhatuse liikmele usaldatud muu eseme (nt ühingu arveldusarve) enda või kolmanda isiku kasuks pööramine.

Tüüpiline näide on kassapuudujäägi põhjustamine kas sularaha endale võtmise või raha aluseta endale või kolmandale isikule ülekandmise teel. Seega on omastamine olemuselt suhteliselt primitiivne: piisab, kui juhatuse liikmel on juurdepääs ühingu varale, ja seesama juhatuse liige teeb tegusid, millega jäetakse ühing varast kestvalt ilma.

Märksa keerulisem on KarS § 2172 võimalik kohaldamisala. See kriminaliseerib esindusõigusega isiku poolt sisesuhtest tuleneva kohustuse rikkumise sisesuhet rikkuva tehingu tegemise näol, millega ühtlasi on tekitatud kahju vähemalt 435 000 krooni. Kohustused sisesuhtes tulenevad nii juhatuse liikme ametilepingust kui ka seadusest (sh äriseadustikust tulenev hoolsus- ja lojaalsuskohustus). Teise alternatiivina on KarS § 2172 kohaselt karistatav isikule pandud varaliste huvide kohustuse rikkumine, millega on tekitatud kahju vähemalt 435 000 krooni.

Esimese alternatiivi puhul on ilmekaks näiteks ühingule kahjuliku laenutehingu tegemine, kui sellega on põhjustatud kahju vähemalt 435 000 krooni (laenusaaja on tegelikult täiesti maksejõuetu ja laenusummat ei ole reaalne tagasi saada). Teise, pisut laiema alternatiivi puhul võiks näiteks olla juhatuse liikme kahjulikud tehingud ühingu suhtes, olgugi, et juhatuse liikme ametivolitused on tähtaja saabumise tõttu lõppenud (isikul puudub õigus teha tehinguid, ent tal on ühingu suhtes veel teatav varaliste huvide järgimise kohustus).

KarS § 201 ja 2172 omavaheline suhestumine on kohtupraktikas selgelt piiritlemata, kuna koosseisud kattuvad osati. Näiteks võib olla juhatuse liikmega seotud äriühingust laenusaajale kahjuliku laenu andmine nii sisesuhtest tulenevate kohustuste rikkumine KarS § 2172 tähenduses kui ka klassikaline omastamise juhtum (kasu kolmandale isikule). KarS § 2172 on kehtinud KarS-s vaid alates 15.03.2007 (asendades varem laialt tõlgendatud ametiseisundi kuritarvitamist §-s 289), mistõttu kohtupraktika puudub või on äärmiselt hüplik. Fakt on see, et ühingule kuuluva vara ühingust alusetult väljaviimisega kaasneb suure tõenäosusega kriminaalmenetlus ühe eelnimetatud koosseisu alusel.

Juhatuse liikme suhtes kohaldub ka mitu erikoosseisu, nendest on ehk kõige olulisem KarS § 381. Selle koosseisu sõnastus on küllalt lai ja võimaldab algatada kriminaalmenetluse iga vähegi passiivse juhatuse liikme suhtes, pakkudes omamoodi alternatiivi äriseadustikus sätestatud erikontrollile (eelkõige juhul, kui on teada, et juhatuse liige ei ole erikontrollist erilises vaimustuses).

Nimelt näeb KarS § 381 ette rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistuse äriühingu juhatuse või nõukogu liikme äriühingu asutajatele, osanikele, aktsionäridele, liikmetele, audiitorile või erikontrolli läbiviijale juhul, kui nad on jätnud äriühingu varalise seisundi või muude kontrollitavate asjaolude kohta esitamata olulisi andmeid või esitanud valeandmeid.Tegemist on nn ärajooksikust juhatuse liikme süüteoga, mis võimaldab näiteks osanikul (olenemata tema osa suurusest) algatada suhteliselt kergesti kriminaalmenetluse juhul, kui juhatuse liige ei vasta arupärimistele või esitab valeandmeid. Nagu koosseisust näha, on võimalik panna see toime ka tegevusetusega (juhatuse liige ei esita andmeid), teisalt peaks sellisel juhul tegevusetust jaatama eelkõige siis, kui juhatuse liige ei vasta kirjalikele (ehk isegi ka korduvatele) teabenõuetele, millele vastamiseks on talle antud mõistlik tähtaeg.

Täiesti eraldi risk juhatuse liikme jaoks on KarS-s sätestatud juriidilise isiku vastutuse regulatsioon (KarS § 14). Nimelt on tegemist nn derivatiivse vastutusega, st juriidilise isiku vastutuse tekkeks tuleb tuvastada juriidilise isikuga seotud füüsilise isiku (juhatuse liige, juhtivtöötaja vm esindusõiguslik isik, vt lähemalt KarS § 14 lg 1 loetelu) tegu. Seega algatatakse kriminaalasi esmalt konkreetse juhatuse liikme suhtes ja seejärel omistatakse selle juhatuse liikme teod juriidilisele isikule. Niisiis võivad lõppastmes vastutada kas mõlemad või lõpetatakse menetlus ühe suhtes ja seda jätkatakse teise suhtes.

Sealjuures on Riigikohus selgelt rõhutanud, et puudub vastuolu põhiseadusest tuleneva topeltkaristamise keeluga, kui juhatuse liige on ka juriidilise isiku ainuosanik (RKKKo 3-1-1-7-04). Seega on nt maksu-, konkurentsi- ja väärtpaberituru süütegude puhul reaalne risk, et vastutab nii teatud valdkonna eest ühingusiseselt vastutavaks määratud juhatuse liige kui ka juriidiline isik (juhul, kui juhatuse liikme tegu oli ka juriidilise isiku huvides, vt KarS § 14 lg 1).

Lõpetuseks tasub viidata tõsiasjale, et praeguses tormilises majanduskeskkonnas on tuntavalt esile kerkinud pankrotisüüteod. Neist on juhatuse liikme suhtes kõige olulisem uus § 3851, mis näeb ette rahalise karistuse või koguni kuni üheaastase vangistuse seaduses sätestatud pankrotiavalduse esitamise kohustuse täitmata jätmise eest. Pankrotiavaldus tuleb esitada juhul, kui juriidiline isik on püsivalt maksejõuetu (tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 36), mis aga ei ole KarS § 3851 kohaldamise vältimatuks eelduseks juriidilise isiku pankroti väljakuulutamisel.

Artikkel ilmus advokaadibüroo Paul Varul novembrikuu infokirjas.

Autor: Lemmi Kann, Marko Kairjak