Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine
Lepitusmenetlus – uus tervitatav alternatiivne vaidluste lahendamise viis
07. mail 2009. a võeti Riigikogu menetlusse lepitusseaduse eelnõu. Seni Eestis lepitusseadust ei ole olnud ja eralepitajate tegevus on seaduse tasandil reguleerimata. Käesolev artikkel tutvustab põgusalt lepitusmenetluse eesmärke, olemust ning eeliseid teiste vaidluste lahendamise viiside (kohtumenetlus, vahekohtumenetlus jne) ees, tutvustades muuhulgas ka lepitusseaduse eelnõu.
Lepitusmenetlus on üks nn alternatiivsetest vaidluse lahendamise viisidest (alternative dispute resolution ehk ADR). Lepitusseaduse eelnõus sätestatud definitsiooni kohaselt on lepitusmenetlus poolte vabatahtlikkusel põhinev tegevus, mille käigus teatud erapooletu isik – lepitaja – toetab lepitusosaliste suhtlust eesmärgiga aidata neil leida vaidlusküsimusele lahendus. Seejuures võib lepitaja esitada pooltele lepituse asjaolude ja lepitusmenetluse kulgemise põhjal omapoolse lahendusettepaneku. Seega tegutseb lepitaja otsekui nõustajana, pakkudes pooltele välja võimaluse, kuidas tema arvates oleks kõige mõistlikum vaidlus lahendada, kuid jättes viimase otsustusõiguse siiski pooltele endile.
Erinevalt kohtu- ja vahekohtumenetlusest puudub vahendajal/lepitajal pädevus langetada poolte suhtes nende tahte vastaselt siduvaid otsuseid. Lepitusmenetluse tulemus on täidetav üksnes juhul, kui pooled on saavutanud kokkuleppe. Lepitusmenetlust eristab tavapärastest läbirääkimistest kolmanda sõltumatu isiku (lepitaja) osalemine.
Kuigi põhimõtteliselt on lepitusmenetlust võimalik rakendada laiemalt, reguleerib eelnõu üksnes lepitusmenetlust tsiviilasjades, so eraõiguslikes suhetes.
Lepitajaks võivad eelnõu kohaselt olla mis tahes füüsilised isikud (võivad tegutseda juriidilise isiku kaudu), kellele vaidluse pooled on teinud ülesande lepitajana tegutseda, sh vandeadvokaadid, notarid ja riigi- või kohaliku omavalitsuse lepitusorganid (nt tarbijakaebuste või üürivaidluste komisjonid). Lepitaja peab olema poolte suhtes sõltumatu ja erapooletu isik. Lepitaja ei ole küll kohustatud lepitusmenetlust läbi viima, kuid juhul, kui menetlusega on juba alustatud, siis mõjuva põhjuseta seda katkestada ei ole lubatud.
Lepitusmenetluse eelised teiste menetluste ees
Kõige üldisema soovitusena võib märkida, et lepitusmenetluse kasuks otsustamist tasub kaaluda juhul, kui pooled on huvitatud oma seniste suhete konstruktiivsest ja heast jätkumisest. Lepitusmenetluse puhul peaksid mõlemad pooled olema eelduslikult rahul vaidluse lahendamise lõpptulemusega või vähemalt aktsepteerima seda vabatahtlikult.
Lepitusmenetluse eeliseks teiste vaidluste lahendamiste viiside ees on ilmselt kulude kokkuhoid. Teatavasti on kohtumenetlus läinud uute riigilõivumäärade rakendumisega käesoleva aasta 1. jaanuarist kohtusse pöördujale oluliselt kulukamaks, osutudes paljudel juhtudel sisuliselt kättesaamatuks või ebaotstarbekaks. Ka vahekohtumenetlusega kaasnevad poolte jaoks olulised kulud (kuigi seoses riigilõivude tõusuga võib nii mõnelgi juhul osutuda ühes astmes lõplikult ja siduvalt tehtav vahekohtu otsus odavamaks kui riigilõivude ja õigusabikulude maksmine kõiki kolme tavakohtu astet läbivas menetluses).
Eelnõu kohaselt lepitusmenetluse algatamisel riigilõivu tasuma ei pea. Küll aga peavad lepitusosalised maksma lepitusmenetluse läbiviimise ja sellega seotud kulude eest lepitajaga kokkulepitud suuruses tasu. Riigilõivu kehtestamist kavandatakse lepitusmenetluse vahendusel sõlmitud kokkuleppe täidetavaks tunnistamise avaldusele (olenemata vaidlusalusest summast, 1 000 krooni).
Kahtlemata on lepitusmenetluse üheks eeliseks kohtumenetluse ees ka asjaolu, et lepitusmenetlus on eelduslikult konfidentsiaalne, kuid kohtumenetlus üldreeglina avalik. Seega on lepitusmenetlus kindlasti sobivam juhul, kui tegemist on vaidlusega, millest kõrvalised isikud teada saama ei peaks. Vältimaks lepitusseaduse eelnõu sõnastuse – „lepitusläbirääkimised ei ole avalikud“ – erinevaid ja poolte jaoks ootamatuid tõlgendusi, soovitame siiski leppida sõnaselgelt kokku ka poolte (mitte ainult lepitaja) konfidentsiaalsuskohustuses kogu menetluse osas.
Nagu lepitusseaduse eelnõu seletuskirjas on viidatud, annab lepitusmenetlus pooltele hea võimaluse vaielda neutraalsel pinnal selgeks küsimused, mis kohati ei pruugi olla niivõrd juriidilist kui pigem emotsionaalset laadi. Nii võib näiteks naabritevaheliste juurdepääsutee kasutamise vaidluste lahendamine olla edukam lepitusmenetluse kaudu, kui pöörduda nendes küsimustes kohtu poole, kus menetlus võib olla väga aeganõudev. Sama kehtib ka nt abieluvara jagamise vaidluste puhul. Eeltoodu ei tähenda aga kindlasti seda, et lepitusmenetlust ei oleks otstarbekas kohaldada äriühingute vahelistes vaidlustes. Vastupidi, ka ettevõtjate vaheliste erimeelsuste lahendamisel võib just neutraalse lepitaja kasutamine osutuda kõige efektiivsemaks probleemide ennetamise ja/või kõrvaldamise viisiks. Muuhulgas toetab seda ka lepitusmenetluse mitteformaalne iseloom, millest tulenevalt on menetlusosalistel võimalik keskenduda vaidluse sisule (sh nii õiguslikele kui mitteõiguslikele aspektidele), mitte rangelt reglementeeritud menetlustega kaasnevatele välistele külgedele.
Hetkel kuum
Lepitusmenetluse tulemusel on võimalik saada kehtiv täitedokument
Tagamaks lepitusmenetluse käigus sõlmitud kokkulepetest kinnipidamist, on võimalik lepitusmenetluses sõlmitud kokkuleppele anda ka täitedokumendi jõu. Näiteks saab vandeadvokaadist lepitaja vahendusel sõlmitud kokkulepped tunnistada täidetavaks kohtus (lihtsas hagita menetluses). Selleks esitavad pooled kas koos või üks pool teise kirjalikul nõusolekul kohtule avalduse kokkuleppe kinnitamiseks. Tegemist ei ole siiski sisulise kohtuvaidlusega. Kohus saab kontrollida üksnes seda, et kokkulepe ei väljuks lepitusseaduses sätestatud piiridest (kokkulepe peab sisaldama reeglina varalist nõuet ning mittevaralise nõude tunnistab kohus täidetavaks üksnes siis, kui selle suhtes on võimalik sõlmida kompromissi). Kohus jätab kokkuleppe kinnitamata ka juhul, kui see läheb vastuollu heade kommete või seadusega või rikub avalikku huvi. Samuti ei saa kohus kinnitada kokkulepet juhul, kui pooled on leppinud kokku milleski, mis ei ole oma olemuselt täidetav. Alternatiivselt on võimalik kokkuleppe kinnitamine ka notari poolt. Lisaks, kui samas asjas on pooleli kohtuvaidlus, võib lepitusmenetluse tulemusena sõlmitud kokkuleppe vormistada ka kohtuliku kompromissina.
Kokkuleppe kohtulik kinnitamine ei ole siiski poolte kohustus, vaid üksnes võimalus. Vaidlevad pooled võivad põhimõtteliselt rahulduda ka lihtsalt „tavalise“ kokkuleppega, mis kehtib nagu iga teine leping ja on pooltele täitmiseks kohustuslik. Samas peavad pooled arvestama sellega, et kui kokkuleppe pool keeldub oma kohustuse täitmisest, tuleb ikkagi pöörduda lepingu täitmise nõudega kohtusse.
Kokkuvõtteks võib öelda, et lepitusmenetlus, kus läbi oluliselt kiirema ja odavama menetluse saab pooltevahelised vaidlused efektiivselt ära lahendada, muutub loodetavasti heaks alternatiiviks nii kohtu- kui ka vahekohtu menetlusele.
Enimloetud
Viimased uudised
Konverentsid ja koolitused
18 akadeemilist tundi, millest 16 tundi auditoorset tööd ja 2 tundi iseseisvat kodutööd
Hetkel kuum
Liitu uudiskirjaga
Telli uudiskiri ning saad oma postkasti päeva olulisemad uudised.
Tagasi Raamatupidaja esilehele