Autor: Lemmi Kann • 12. jaanuar 2010
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Vaher: poolte tegelik kokkuleppesoov on võtmeküsimus
Kuigi poolte lepitamist on vaidluste lahendamisel praktikas kasutatud juba aastaid, on jõustunud Lepitusseadus siiski hea tööriist, mis loob menetluse jaoks senisest selgemad raamid, ütles advokaadibüroo Raidla Lejins & Norcous partner ja vaidluste osakonna juht Toomas Vaher.
Järgneb Toomas Vaheri kommentaar:
On oluline esile tuua, et kokkuleppe saavutamise peamine eeltingimus ei ole formaliseeritud menetlus, vaid poolte tegelik sisuline huvi ja koostöötahe milleski kokku leppida ning selle nimel lepitaja vahendusel ja abil kompromisse teha.
Lepitusel on kohtus vaidlemise ees neli peamist eelist – konfidentsiaalsus, kiirus, kohtukulude kokkuhoid ja pooltevaheline õigusrahu (ei ole "võitjat" ja "kaotajat").Seaduse järgi saavad lepitajana tegutseda vandeadvokaadid, notarid, riigi või kohaliku omavalitsuse lepitusorganid ning poolte poolt valitud lepitajad. Lepitaja valikul tuleb põhiliselt jälgida kaht olulist aspekti – lepitaja peab mõlema poole jaoks olema neutraalne:
Võtmeküsimuseks on kindlasti lepitaja kogemus ja juriidiline pädevus, kuna menetluse tulemina sündiv kokkulepe tuleb ka juriidiliselt korrektselt vormistada, et see vajadusel ka kohtu kaudu täitedokumendiks muuta.
Seaduse jõustumine ilmselt laviinina lepitusmenetluste arvu ei kasvata ja drastiliselt kohtute koormust ei vähenda, ometi võib mõningat elavnemist kindlasti oodata.
Liitu Raamatupidaja uudiskirjaga!
Liitu Raamatupidaja uudiskirjaga!