• 18.07.08, 01:00
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine

Virmalistes talveimedemaa 1

Kuigi vahel võib tunduda, et talvemõnudega puhkuse nautimiseks tuleb ette võtta järjekordne suusapuhkus mõnes Kesk-Euroopa või Skandinaavia mäesuusakeskuses (kuigi miks mitte ka räätsamatk Lapimaa avarustel?), eksisteerib ometi veel üks hästi hoitud saladus, talveimedemaa, kus eestlasi naljalt ei kohta - Teravmäed.
"Mis mäed?" küsis üks tuttav, kui ta mu uuest reisisihist kuulis.
"Teravmäed," püüdsin ma kohanime selgelt välja hääldada.
"Aaa... Kus need veel asuvad?"
Nojah, kuidas seda nüüd seletadagi - Teravmäed ei ole ju tegelikult mäed, vaid hoopis saarestik kaugel põhjas, 78-nda laiuskraadi läheduses. Kuigi vormiliselt Norra riigi territoorium, jäävad need paljudel Euroopa kaartidel paberi pealt välja, serv tuleb enne vastu, kui Teravmäed paistma hakkavad.
Olen avastanud, et üks lihtsmaid viise seletada, kus see müstiline maa asub, on teha vestluskaaslasega läbi umbes selline dialoog:
"Kujuta ette Euroopa kaarti. Kujutad?"
"Jah."
"Nüüd mõtle Norra kõige põhjapoolsemale nurgale, sellele, kus manner otsa saab. Tuleb välja?"
"Jah."
"Vot - Teravmäed on umbes poolel teel selle nurga ja põhjapooluse vahel."
Üldiselt on sellele vestlusele järgnenud mõistmatu pilk, justkui püüdes selgeks teha, kas ma just ütlesin seda, mida ütlesin, ning siis, mõne hetke möödudes, kas energiline sõnavaling ("Täitsa segane, see asub ju kusagil karu pepus!") või kaastundlik "Ahah..." justkui ma oleks inimene, kelle peale ei tasu enam häält tõsta, lootusetu juhtum.
Ometi ei ole Teravmäed selline ekstremaalsus, nagu see laiuskraadi järgi kõlada võiks. Jah, seal asub üks maailma põhjapoolsemaid inimasustusi ning kõige põhjapoolsem lennujaam, kuhu maanduvad Boeingi reisilennukid, aga see pole kindlasti iglude ja eskimotega välilaager, vaid tänapäevaste mugavustega elupaik, sest näiteks Teravmägede suurimas linnas, Longyearbyenis, on paar tuhat püsielanikku, hotellid, poed, koolid, lasteaiad ja isegi spordikeskus.
Ja mis kõige tähtsam: hingele, kes tahab karget talvekülma, ehedat loodust ja loomulikke inimesi, soovitan ma Teravmägesid kui tõeliselt eksklusiivset kohta meele väljapuhkamiseks, pealegi saab sinna Tallinnast kõigest ühe vahepeatusega lennuga (Tallinn Oslo, Oslo-Longyearbyen). Ainus jama on see, et... rahakotid tuleb selle kogemuse jaoks valmis sättida, sest odavaks see lõbu ei kujune, kohe üldse ei kujune!
Arktilised aastaajad
Kui Atlandi ookeanis ei ringleks Golfi hoovus, ümbritseks Teravmägesid aastaringselt jää, nagu arktikale kohane. Õnneks on aga Golfi hoovus olemas ja selle päris-päris viimane jupp, nullilähedase temperatuuriga vesi, hoiab merd saarestiku lääneküljel jäätumast.
Oma roll on ka ülemaailmsel kliimasoojenemisel, sest nagu ütlevad teadlased, soojenevad poraalalad kordades kiiremini, kui muu maailm, ja nagu ütlevad kohalikud, muutuvad Teravmägede talved aina niiskemaks ja soojemaks.
"Niiske ja soe" on muidugi suhteline mõiste: märtsikuu temperatuur võib ilma pikema jututa päevade kaupa -25 kraadi juures püsida ja niiskus väljendub tihedates lumetormides, mis toovad oodatust rohkem hangesid, kuid nii kaugel põhjas asuva territooriumi kohta on sellised elamistingimused köki-möki, sest -25 on siiski parem, kui -40.
Mõni tarkpea võiks muidugi öelda, et ka -25 on piisav selleks, et igasugune õue minemise tahtmine üle läheks, aga rahu, rahu: -25 on enam-vähem kõige külmem ilm, millega Longyearbyeni külalisel kokku tuleb puutuda ja sedagi ainult aasta kõige külmematel kuudel, märtsis-veebruaris. Üldiselt on talvetemperatuurid vahemikus -10 kuni 0 ja suviti sulab lumi sootuks ära.
Suvine sulamisperiood käib Teravmägedel kordades intensiivsemalt, kui meie kevad, sest päike soojendab maapinda mitte ainult meie mõistes päevasel ajal, vaid ööpäevaringselt - Teravmägedel on ju mitme kuu pikkune polaaröö ja sama pikk polaarpäev. Mõni ime siis, et pikkade talvekuudega kogunenud lumi ära sulab, kui päike päevadläbi horisondi kohal tiirleb!
Kuna mina olen Teravmägedel elanud vaid talvisel ajal, siis iseenda kogemusest ma rääkida ei saa, aga kohalike sõnul kaob lumekate juulikuu keskpaigaks ning heal juhul tõuseb temperatuur isegi +10 kanti. Ainuke häda on sealjuures see, et päikest näeb suviti harva - suurema osa ajast on taevas nii madalad pilved, et mõnesajameetristele mägedele ronides saab pilvkatet juba ülevaltpoolt vaadata.
Aga talvise ilma juurde tagasi. Umbes jaanuari keskpaigas hakkavad polaaröisesse taevasse esimesed õrnad valguskiired tekkima, veebruarikuuks on päevas juba mitu valgust, märtsi lõpuks võib õues kasvõi päevadläbi möllata (sest mõneks tunniks horisondi taha vajuv päike ei tähenda veel tingimata tumedat taevast) ja juba aprillis algab mitme kuu pikkune polaarpäev.
Jääkarud ja giidide olulisus
Firmasid, kes turistidele kõikvõimalikke atraktsioone pakuvad, on Teravmägedel palju. Suurem osa neist resideerub Longyearbyenis. Peamiselt pakutakse mootorsaaniretki, sõite kelgukoertega, ekskursioone kaevandustesse, valgemal ajal ka erinevaid matkasid.
Omapäi saarestiku avastamine on teoreetiliselt võimalik, aga jääkarude ohu tõttu pigem ebasoovitatav, vähemalt ilma relvastatud giidita. Asi on nimelt selles, et kuigi jääkaru (ootamatult lähedane) kohtamine on vähetõenäoline, tuleb selle võimalusega siiski arvestada, kuna valge kasuka tõttu võib hiiglaslik loom isegi mõne meetri kaugusel rüsijää pankade vahel märkamatuks jääda.
Giidide standardvarustusse kuulub vähemalt kaks relva: vööl ripub signaalpüstol, mille eesmärk on lasta enda ja jääkaru vahele suitsevaid valgusrakette, ning seljas suurekaliibriline püss juhuks, kui ei jää enam tõesti muud üle, kui ründav elukas enesekaitseks maha lasta.
Viimati hukkus jääkaru rünnatud turist 4-5 aastat tagasi, aga tema puhul oli tegu pigem isiliku lollusega, kui juhusega, sest ta otsustas ihuüksi mäkke ronida igasuguseid kaitsevahendeid kaasa võtmata.
Tänu Teravmägede kirjutamata seadusele, et väljaspool linnapiiri võib liikuda ainult juhul, kui püss kaasas, on relvad täiesti tavaline nähtus ka linnamajade vahel. Kuhu seda püssi panna olekski, kui tuled korraks poodi süüa ostma või panka ülekannet tegema?
Et avalikult kasutatavates ruumides, kus käib palju inimesi (näiteks pank, raamatukogu, kauplus), oleks relva kandmine kohatu, on nende hoonete välisustel sildid, mis paluvad relva sisse tulles ukse taha jätta. Praktikas tähendab see üldjuhul seda, et relvad jäetakse autosse, aga olen näinud ka seda, kui jahipüssid maja välisseina najal omaniku naasmist ootavad.
Kohalikud hoiavad üsna hästi kinni reeglist, et linna sisenedes võetakse kuulid relvadest välja - igaks juhuks, et püss isegi juhuslikult pauku ei saaks teha.
                                                                            
"Kas relvade nii vaba käsitsemine probleeme ei tekita?" küsis minu käest üks tuttav, kui Eestisse tagasi tulin. Vastasin täiesti ausalt, et ei, ei tekita - vähemalt minu teada mitte. Ma ei ole kordagi kuulnud kõrtsikaklusest, kus keegi relva järele haaranud oleks, ega ka panga- või poeröövist. Pigem on Teravmägedel lood vastupidi: majade-autode uksi ei lukustata, välisriided ja kotid riputatakse rahumeeles avalikesse garderoobidesse, isegi politsei järele pole vajadust.
Järgneb
Autor: Maria Kupinskaja

Seotud lood

  • ST
Sisuturundus
  • 20.11.24, 13:52
Testi end automaksu teemal
Maksuteabevara toob teieni automaksu testi, mille lõpus on igale vastajale kingitus!

Hetkel kuum

Liitu uudiskirjaga

Telli uudiskiri ning saad oma postkasti päeva olulisemad uudised.

Tagasi Raamatupidaja esilehele