Hasartmängud – tõeline 21. sajandi majandusharu. Nende kasv, regulatsioonid ja väljakutsed

Mr. Gamble võttis sel korral uurimistööna ette just hasartmängusektori, et näha, kui pööraselt on see majandusharu 21. sajandil, kuid ennekõike just viimase kümnendi jooksul kasvanud ning milline on selle mõju riigieelarvetele, tööhõivele ja ka üldisele tehnoloogilisele arengule.

Kui teha juttu veebikasiinodest, tüürib inimeste mõte üldjuhul mängude ja boonuste peale. Tegelikkuses on see kõigest jäämäe tipp, sest iga litsentseeritud operaatori taga on arendajad, makselahendused, turvainsenerid, andmeanalüütikud ja finantsspetsialistid.Terve IT-sektor, mida ei juhita enam ainult suurlinnadest nagu London või New York, vaid ka väiksematest baasidest nagu Sliema või Tallinn.

Kellele Sliema siinkohal midagi ei ütle, siis teadmiseks, et tegemist on 22 000 elanikuga rannikulinnaga Maltal üsna pealinna Valletta külje all. Ent miks me just Sliemast juttu teeme? Sest sinna on koondunud lõviosa MGA kasiinosid ehk Maltal tegutsevaid hasartmänguettevõtteid.

Ehk maakeeli: soodsamate regulatsioonidega soovitakse meelitada Eestisse rohkem kaughasartmänguettevõtteid, kes riigile seeläbi rohkem raha sisse tooks. Hinnanguliselt praegusest kuni kolm korda rohkem.

Meie uurimusest selgus, et hasartmängusektor on juba praegu Eesti riigi jaoks võrdlemisi kasumlik – näiteks 2024. aastal laekus hasartmängumaksu 57 miljonit eurot, mida oli ligi 17 protsenti rohkem kui aasta varem.

Saadud summa suunatakse Eestis kultuuri ja spordi rahastamiseks. Näiteks rahastatakse sellest Kultuurkapitali, kust saavad toetusi taotleda kirjanikud, muusikud ja erinevad spordiorganisatsioonid. Lisaks toetatakse sealtkaudu raamatute avaldamist ja spordivõistluste ning kultuuriürituste korraldamist. Iga panustad euro mõju ulatub kasiinolehest palju kaugemale.

Kui eelnev numbrimaagia on laias laastus kõikidele arusaadav, siis Riigikogus lugemisel olevas eelnõus sisaldunud sõnapaar „kehtivad regulatsioonid“ seda suure tõenäosusega pole. Mida need endast õigupoolest kujutavad?

Nimelt kehtivad litsentseeritud operaatoritele ehk veebikasiinodele kindlad ja ranged reeglid. Kui mõni ettevõte soovib saada näiteks EMTA litsentsi, tuleb neil taotleda kaht tegevusluba, deklareerida igakuiselt makse, täita rahapesu tõkestamise ja „tunne oma klienti“ (KYC) protseduure ning olla valmis regulaarseteks audititeks. Muide, oma uurimustöö käigus kaardistasime ära ka turvalised Eesti kasiinod.

Samasugused ranged reeglid valitsevad ka Maltal, kus sealne Gaming Act on B2C-operaatorid (ehk mängijatele suunatud brändid) ja B2B-teenusepakkujad (ehk platvormid, makselahendused, mängutootjad) koondanud ühise järelevalve alla.

Kõik ettevõtted, ka need kasiinod, mis pakuvad 100-eurost sissemakse boonust, läbivad põhjaliku taustakontrolli ning peavad esitama regulaarseid aruandeid, millega on tagatud nii finants-, andmekaitse- kui ka vastutustundliku mängimise standardid.

Säärane järelevalve pole mõeldud aga teps mitte bürokraatia pärast, vaid selleks, et kaitsta esiteks mängijaid, teiseks riiki ja kolmandaks selle majandust. Nagu eespool öeldud, toob hasartmängumaks Eesti riigieelarvesse aastas kümneid miljoneid eurosid ning Maltal on see miljardiärina sootuks üks sealse majanduse mootoreid.

Ent nagu meie uurimusest veel selgub, on laekuvad rahavood ka hasartmängusektori üheks suuremaks väljakutseks. Nimelt soovib üha enam riike kullapajast osa saada, mistõttu kehtestatakse aina enam omi reegleid. See seab operaatorid olukorda, kus tegeleda tuleb paralleelaruandlusega.

Suurenev paberimajandus pole aga arusaadavalt kellelegi meeltmööda, mistõttu leidub maailmast juba ka näiteid, kus ettevõtted teatud turgudelt lihtsalt lahkuvad, jättes riigi(d) nõnda sootuks pika ninaga.

Ent kui rääkida hasartmängulitsentsidest, siis kõige olulisem on nende juurde nende maine, nagu selgub meie uurimusest. Kui kasiinol on ette näidata näiteks MGA litsents, tähendab see kindlat kvaliteedimärki, mida mängijad võivad ka kinnisilmi usaldada.

Kuna kasiinoäri on Malta riigi jaoks nõnda oluline, jälgitakse sealse litsentsiga firmasid erakordselt hoolikalt. Sisuliselt on operaatorid kogu aeg luubi all ning väiksemgi rikkumine võib nende jaoks tähendada litsentsist ilmajäämist.

Nõnda saabki aeg-ajalt lugeda, kuidas mõni firma jäi tegevusloata pelgalt seetõttu, et unustas MGAd õigeaegselt teavitada uuest firmast, kellega koostööd alustati. Säärane nulltolerants suurendab mängija jaoks aga veelgi turvatunnet ja muudab MGA litsentsi mainet veelgi tugevamaks.

Seda kõike arvesse võttes saabki tõdeda, et hasartmängusektor pole juba ammu enam pelgalt „boonuskoodidega sehkendamine“, vaid tõeline 21. sajandi majandusharu. Tegemist on kui digimajanduse lakmuspaberiga, kus tehnoloogia, rahandus ja õiguskeskkond põimuvad kiiremini kui üheski teises tööstuses ning kus loevad täpsus, läbipaistvus ja usaldusväärsus.