Hetkel toimub Eestis miinimumpalga kehtestamine järgmiselt: ametiühingute ning tööandjate esindajad sõlmivad arutelu tulemusena kokkuleppe, mille alusel kehtestab valitsus määruse, mis seab miinimumpalga. Euroopa Liidu liikmesriikides on hetkel kaks erinevat varianti, kuidas miinimumpalk paika pannakse: osad riigid kehtestavad miinimumpalga seaduspõhiselt ning teistes riikides põhineb miinimumpalk kollektiivlepingutel. Euroopa Komisjon on paigutanud esialgses mõjuhinnangus Eesti seaduspõhise miinimumpalgaga riikide hulka. Seaduspõhise miinimumpalgaga riikidele näeb direktiiv ette, et riik peab miinimumpalga kindlaksmääramisel arvesse võtma vähemalt järgmisi näitajaid: ostujõud, üldine brutopalga tase ning kasv, tööjõu tootlikkus. Lisaks peab riik arvesse võtma enda valitud kontrollväärtusi, mille alusel hinnata miinimumpalga suuruse adekvaatsust. Näiteks võib liikmesriik arvesse võtta, et miinimumpalk moodustaks 60% riigi mediaan-ja 50% riigi keskmisest palgast. Kollektiivlepingupõhise miinimumpalgaga riikidele ei näe direktiivi eelnõu ette õiglase palga kriteeriumeid ega üksikasjalikku kaitse reeglistikku. Samuti kohustab eelnõu kehtestama kollektiivläbirääkimiste tegevuskava riikides, kus kollektiivlepingutega kaetus jääb alla 70% tööjõust. Eelnõu kohaselt peab riik hakkama iga-aastaselt esitama Euroopa Komisjonile andmeid miinimumpalga osas soo-, vanuse-, puude-, sektori- ja ettevõtete suuruse kohta, et monitoorida kollektiivläbirääkimiste edukust, miinimumpalkade adekvaatsust ja kaetust.