Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine
Kreeditarve tegemise võimalus, mida ametlikult ikka veel ei ole
Kreeditarvete tegemise õiguse alustest olen ma juba eelnevalt kirjutanud. Tänases viiruse põhjustatud majanduskriisis on see teema veel olulisem, kirjutab Ernst & Young Baltic AS juhtiv maksunõustaja Tõnis Elling.
Teatavasti esitas Rahandusministeerium eelmisel kevadel vabariigi Valitsusele käibemaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu, millega oleks laiendatud kreeditarvete esitamise võimalusi. Seda olukorras, kus klient ei maksa kauba või teenuse eest. Eelnõu jäeti edasisest menetlusest välja raha puudusel ja valitus lubas selle teema juurde tagasi tulla 2020. aasta kevadel. Ilmselt on praegu teisi muresid piisavalt palju, sest kavandatavast muudatusest ei ole praegu midagi rohkem kuulda. Küll aga on siinkohal sobilik meelde tuletada, millest siis õigupoolest jutt on.
Käibemaksuseaduse (KMS) § 29 lg 7 sätestab, et kui maksukohustuslane tühistab kauba või teenuse kohta esitatud arve või esitab kauba või teenuse hinna vähendamise tõttu kreeditarve pärast kauba või teenuse käibe tekkimise maksustamisperioodi kohta käibedeklaratsiooni esitamist, kajastavad nii müüja kui ka ostja sellest tulenevad muudatused arve tühistamise või kreeditarve esitamise maksustamisperioodi kohta esitatavas käibedeklaratsioonis. Kreeditarvet võib esitada vaid selles viidatud konkreetse arve kohta. Sätet ei kohaldata, kui kreeditarve on esitatud kauba või teenuse eest osalise või täieliku tasumata jätmise tõttu.
Mis tähendab, et KMS lubab kreeditarvet esitada juhul, kui kaup või teenus ei vasta nõuetele või kaupa või teenust ei ole üldse müüdud. Mitte aga põhjusel, et ostja jättis arve lihtsalt tasumata. Mis tähendab, et kreeditarve tegemise võimaluse välistamine osalise või täieliku mittetasumise korral on Eestis tänasel päeval absoluutne (seda ei luba Euroopa Kohus).
Äripäeva käibemaksukool tutvustab osalejatele käibemaksuseaduse suurimaid ohukohti ja selgitab, kuidas käibemaksuseaduse muudatuste valguses vältida maksuriske. Neljapäevase koolituse käigus vaadatakse koos tuntud maksunõustaja, koolitaja ning käibemaksu raamatu autori Tõnis Ellinguga läbi kõik erinevad käibemaksu käsitlused, seaduse tõlgendusviisid, erijuhud ning kohad, kus ka vilunumad raamatupidajad kipuvad eksima.
Lisainfo ja registreerimine SIIN.
Käibemaksudirektiivi 112/2006/EÜ artikkel 73 sätestab, et direktiivi artiklites 74–77 nimetamata kaubatarnete ja teenuste osutamise puhul on maksustatavaks väärtuseks kõik tasuna käsitatav, mille tarnija või teenuse osutaja soetajalt, teenuse saajalt või kolmandalt isikult nimetatud tehingute eest on saanud või saab, kaasa arvatud nimetatud tehingute hinnaga otseselt seotud toetused. Direktiivi artikkel 90 lg 1 täpsustab, et tühistamise, taganemise, ülesütlemise või osalise või täieliku mittetasumise korral või juhul, kui hinda alandatakse pärast tarne toimumist, vähendatakse maksustatavat väärtust sellele vastavalt ning liikmesriikide poolt kindlaksmääratud tingimustel. Sama artikli lõige 2 kohaselt võivad liikmesriigid täieliku või osalise mittetasumise korral teha lõikes 1 toodud reeglist siiski erandi. Kuid see erand ei tohi olla absoluutne, kus mitte ühelgi viisil ei tohi osalise või täieliku mittetasumise korral maksustatavat väärtust vähendada.
Euroopa Kohus rõhutas oma lahendis, et maksukohustuslased võivad siseriiklikes kohtutes riigi vastu tugineda käibemaksudirektiivi artikli 90 lõikele 1, et saada õigus vähendada käibemaksuga maksustatavat väärtust. Kuigi liikmesriigid võivad ette näha, et vähendamise õigus sõltub teatavate formaalsuste täitmisest, mis võimaldavad põhjendada eelkõige seda, et maksukohustuslasel jääb pärast tehingu tegemist selle eest tasu osaliselt või täielikult ja lõplikult saamata ning et see maksukohustuslane võib tugineda ühele käibemaksudirektiivi artikli 90 lõikes 1 nimetatud olukordadest. Kusjuures liikmesriigid võivad nõuda täiendavalt vaid seda, et maksumaksja tõendab, et oodatavat tasu kauba või teenuse eest ei ole tõepoolest võimalik sisse nõuda. Samuti ei anna direktiivi artikkel 90 lg 2 kohaldamine liikmesriigile õigust maksustatava väärtuse vähendamist absoluutselt välistada1.
Kokkuvõtteks võib öelda, et hoolimata sellest, et KMS ei sätesta veel õigust teenuse või kauba eest tasu laekumata jäämise põhjendusel kreeditarvet teha, on see siiski teatud juhtudel direktiivi ja Euroopa Kohtu praktika alusel võimalik. Kehvas majanduslikus olukorras on see suureks abiks kui võlgnike arvu kasvades vähemalt käibemaksu alusetust tasumisest pääseb.
1Vt selle kohta kohtuotsus Enzo Di Maura, C-246/16, punktid 20-23
Hetkel kuum
Enimloetud
Viimased uudised
Maksuriskiga autokoolid on MTA radaril!
Üle 2000 inimese on juba andnud endast märku
Konverentsid ja koolitused
18 akadeemilist tundi, millest 16 tundi auditoorset tööd ja 2 tundi iseseisvat kodutööd
Hetkel kuum
“Päti raamatupidaja – järelikult ise ka pätt”
Liitu uudiskirjaga
Telli uudiskiri ning saad oma postkasti päeva olulisemad uudised.
Tagasi Raamatupidaja esilehele