Käibemaksusüsteemi kiirparandus

Euroopa Liidu Nõukogu võttis 2018. a detsembris vastu käibemaksudirektiivi 2006/112/EÜ ja sellega seotud määruste muudatuste paketi1, eesmärgiga täiustada olemasoleva käibemaksusüsteemi teatud sätteid praktiliste probleemide lahendamiseks ja liikmesriikide käsitluste ühtlustamiseks.

PricewaterhouseCoopersi maksuosakonna juht Hannes Lentsius   

Kuna muudatusi tuleb liikmesriikidel asuda rakendama juba alates 1.01.2020, siis on paketti nimetatud ka käibemaksusüsteemi kiirparanduseks („VAT quick fixes“). Seega on Eestis lähiajal oodata käibemaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu ettevalmistamist ja avalikustamist.

„Nõudmiseni laovarude“ maksustamise korra lihtsustamine ja ühtlustamine

Kehtivate reeglite kohaselt on kauba teise liikmesriiki toimetamine ilma omandiõiguse üleandmiseta, mille eesmärgiks on luua tarnija poolt talle teadaolevale kliendile laovaru, millest viimane saab soetada kaupa endale sobival ajal („nõudmiseni varud“ ehk call-off stock), võrdsustatud ühendusesisese käibega ja sellega kaasneb ühendusesisene maksustatav soetamine. Laovarust kauba kliendi poolt väljavõtmisel toimub teine käive, mille tekkimise koht on liikmesriigis, kus kaubavaru asub. Seega ühe piiriülese müügitehinguga kaasneb käibemaksuarvestuses tehniliselt kaks käivet.

Kauba tarnija peab reeglina end sihtliikmesriigis registreerima käibemaksukohustuslaseks, et tal oleks võimalik tema enda ühendusesisene kauba soetamine talle omistatud numbri alusel deklareerida. Kuna registreerimine sihtliikmesriigis on tülikas ja kulukas nii tarnijale kui ka maksuhaldurile, siis osad liikmesriigid, sh ka Eesti kohaldavad selle vältimiseks lihtsustusmeetmeid, teised mitte - mis omakorda tähendab, et ühtsel turul ei kohaldata kehtivaid reegleid ühtemoodi.

Käsitluse ühtlustamiseks luuakse erikord, mille sisuks on, et varude toimetamist lähtekohariigist (EL) sihtkohariigis (EL) asuvasse lattu eelnevalt teadaolevale kliendile ei võrdsustata enam ühendusesisese käibega, mistõttu ühendusesisene nullmääraga käive ja ühendusesisene maksustatav soetamine toimub alles siis, kui klient võtab kauba laost välja. Kui klient ei ole võtnud kaupa laost välja 12 kuu jooksul pärast lähetamist, siis tekib tarnijal sihtliikmesriigis soetamine, v.a. teatud erandjuhtudel (näiteks on müümata laovarud saadetud tagasi lähteliikmesriiki). Tarnijal ei tohi olla sihtkohaliikmesriigis püsivat tegevuskohta käibemaksudirektiivi mõttes, ostja isik peab olema müüjale teada ja ostjale peab olema omistatud käibemaksunumber juba lähetamisel. Kui kõik tingimused on täidetud, langeb ära vajadus registreerida müüja käibemaksukohustuslaseks igas liikmesriigis, kuhu ta oma nõudmiseni kaubavaru paigutab.

Käibemaksukomitee on 15. mail avalikustatud töödokumendis2 hinnanud tüüpolukordi, millal nõudmiseni laovarud loovad tarnijale lao asukohariigis püsiva tegevuskoha ja millal mitte (kui püsiv tegevuskoht tekib, siis ei ole võimalik erikorda kohaldada).

Maksuhaldurid hakkavad kaupade liikumise üle kontrolli teostama nõudmiseni laovarude registri kaudu, mida peavad hakkama pidama nii kaupade tarnijad kui ka tarne saajad. Sätestatakse andmete koosseis, mida on vaja tarnijal ja kauba saajal vaja registreerida ja talletada3.

Lisaks peab tarnija ühendusesisese käibe aruandes näitama ära tarne saajad, kellele nõudmiseni laovaru müüakse.

Ainult üks käive on „aheltehingus“ nullmääraga, kuid milline

Täiendatakse direktiivi uue erisättega (art 36a), et ühtlustada käsitlust, millist käivet saab müügiahelas pidada nullmääraga maksustatavaks ühendusesiseseks käibeks aheltehingu korral, mille osalised on müüja – edasimüüjast vahendaja – klient, ja millist mitte. Aheltehingu all tuleb mõista sama kauba järjestikuseid müüke, mille korral toimub vaid üksainus ühendusesisene vedu kahe liikmesriigi vahel, kusjuures müüja ja vahendaja peavad olema registreeritud käibemaksukohustuslased, et antud erisätet kasutada.

Vedu seostatakse üldreeglina müüja ja vahendaja vahelise käibega, kui vahendaja on registreeritud käibemaksukohustuslasena muus liikmesriigis kui kauba lähteliikmesriik, seega on müüja jaoks tegemist nullmääralise ühendusesisese käibega. Erandina, kui vahendaja on kauba lähteliikmesriigis registreeritud käibemaksukohustuslasena ja andnud numbrist teada tarnijale, siis seostatakse vedu edasimüüjast vahendaja ja kliendi vahelise käibega, ja see käive saab nullmäära.

Ühendusesisesele käibele nullmäära kohaldamise tingimused ja seda tõendavad dokumendid

Muudetakse direktiivi art-t 138, et kehtestada sisuline tingimus, mille kohaselt ühendusesisesele käibele saab müüja õiguse kohaldada nullmäära vaid juhul, kui ostja on registreeritud käibemaksukohustuslasena (muus liikmesriigis kui lähteliikmesriik). Praegu on tegemist vormilise nõudega, mis toimib praktikas samas siiski nagu sisuline tingimus, sest deklareerimine ei ole võimalik ilma kehtiva numbrita.

Kui ostja on küll registreeritud käibemaksukohustuslasena, kuid müüja ei ole ühendusesisest käivet nõuetekohaselt deklareerinud ühendusesisese käibe aruandes, siis välistatakse nullmäära kohaldamise õigus (see on üldreegel, erandid võimalikud).

Rakendusmäärust 282/2011 täiendatakse uue artikliga 45a, mis reguleerib, milliseid veo- ja muid dokumente aktsepteeritakse nullmääraga ühendusesisese käibe tõendamiseks.

1Direktiiv 2018/1910, määrus 2018/1909, rakendusmäärus 2018/1912.

2Working paper No 968.

3Rakendusmäärus 2018/1912, millega täiendatakse rakendusmäärust 282/2011 uue artikliga 54a.

Jaga lugu:
Seotud lood
Kõik seotud lood
RAAMATUPIDAJA UUDISKIRJAGA LIITUMINE

Telli olulisemad raamatupidaja uudised igal nädalal enda postkasti.

Raamatupidaja.ee toetajad:

Marianne Lõhmus
Marianne Lõhmusraamatupidaja.ee ärijuhtTel: 6670405Marianne@raamatupidaja.ee
Cätlin Puhkan
Cätlin Puhkanraamatupidaja.ee reklaami müügijuhtTel: 53 315 700catlin.puhkan@aripaev.ee