13. juuli 2017

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Ühes hiljutises lahendis[1] tõi Euroopa Kohus välja mitmed asjaolud, mille esinemisel ei ole eelotsuse taotlus Euroopa Kohtule vastuvõetav.

Vaidluse asjaolud

Rumeenia eraisik D. Marcu tegi müüjana 35 kinnisvaratehingut, mis puudutasid tema isiklikus omandis olevaid maatükke ja kortereid. Tehinguid tegi ta nii füüsiliste isikutega, kes ei olnud käibemaksukohustuslasena registreeritud, kui ka Rumeenia juriidiliste isikutega, kes olid käibemaksukohustuslastena registreeritud. D.Marcu ise ei olnud tehingute tegemise ajal registreeritud käibemaksukohustuslasena, ei saanud nendelt tehingutelt käibemaksu ega maksnud seda riigile. Rumeenia maksuhaldur otsutas hiljem, et müüja oleks ikkagi pidanud ennast registreerima käibemaksukohustuslaseks, kuna ületas oma tehingute mahuga käibemaksukohustuslaseks registreerimise piirmäära. Müüja vaidlustas maksuotsuse ja soovis, et nende tehingute osas, mida ta tegi juriidiliste isikutega kohaldataks siseriiklikku pöördmaksustamist. Ehk, siis mitte tema müüjana ei peaks tagasiulatuvalt käibemaksu tasuma, vaid ostjad.

Euroopa Liidu kohus ei teinud selle eelotsuse taotluse osas sisulist pöördmaksustamise kohaldamise analüüsi vaid teatas, et eelotsus tervikuna ei ole vastuvõetav.

Põhjendused:

- Kinnisvaratehingutest üks oli tehtud enne Rumeenia Euroopa Liiduga liitumist. Euroopa Liidu Kohus on aga pädev tõlgendama Euuroopa Liidu õigust uues liikmesriigis alles pärast selle riigi liitumist[2].

- Teise asjaoluna märkis Euroopa Kohus, et osad vaidlusalustest kinnisvaratehingutest toimusid käibemaksudirektiivi 2006/112/EU kehtivuse ajal, mille tõttu ei ole nendele tehingutele enam kohaldatav käibemaksu kuues direktiiv 77/388, mis kaotas kehtivuse käibemaksudirektiivi 2006/112/EU jõustumisega. Selle tõttu on eelotsuse analüüsis asjasse puutuvad vaid direktiivi 2006/112/EU sätted.

- Kolmanda asjaoluna tekkis Euroopa Kohtul küsimus, kas eelotsuse taotluse vastus on põhikohtuasja lahendamiseks üldse tarvilik. Kas füüsilisest isikust kinnistuste müüjat saab antud tingimustel käsitleda käibemaksukohustuslasena direktiivi art 9 tähenduses. Kui füüsilisest isikust kinnistute müüjat maksukohustuslasena määratleda ei saa, tuleb Euroopa komisjoni hinnangul põhikohtuasjas käsitletav maksuotsus tühistada ilma, et Euroopa Kohtule edastatud küsimus tekiks.

Euroopa Kohus selgitas, et nende ülesanne ei ole otsustada siseriiklike õigusnormide tõlgendamise ja kohaldatavuse üle ega teha kindlaks põhikohtuasjas vaidluse lahendamiseks tähtsust omavaid asjaolusid. Nimelt peab Euroopa Kohus Euroopa Liidu ja siseriiklike kohtute pädevuse jaotuse raames võtma arvesse eelotsusetaotluses kirjeldatud faktilist ja õiguslikku konteksti, millega seoses eelotsuse küsimus on esitatud[3]. Ehk, siis Euroopa Kohus ei kontrolli vaidluse asjaolusid ega otsusta siseriiklike õigusnormide tõlgendamise üle.

Antud juhul ei vaidlustanud eraiskust müüja oma tagasiulatuvat maksukohustuslaseks registreerimist ja eelotsuse taotluse saatnud siseriiklik kohus kinnitas samuti tema maksukohustuslase staatust, seega Euroopa Liidu kohus luges sellel asjaolul eelotsuse taotluse vastuvõetavaks.

-  Neljandaks tuleneb Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast, et Euroopa Kohus lükkab liikmesriigi kohtu esitatud taotluse vastuvõetamatuse tõttu tagasi, kui on ilmne, et taotletav liidu õiguse tõlgendus ei ole mingil viisil seotud põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega, kui probleem on hüpoteetiline või kui Euroopa Kohtule ei ole teada vajalikke faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, et anda tarvilik vastus talle esitatud küsimustele[4].

Antud küsimuses leidis Euroopa Kohus, et probleem on hüpoteetiline ja luges sellega eelotsusetaotluse vastuvõetamatuks.

Esiteks ei selgunud eelotsuse taotlusest, mis liiki kinnisasjadega oli tegemist. Käibemaksudirektiiv lubab vabatahtlikult maksustada (kohaldada siseriiklikku pöördmaksustamist) ehitamiseks mittemõeldud maad ja maad koos kasutuses olnud ehitisega.

Teiseks peab siseriikliku pöördmaksustamise rakendamiseks maksukohustuslane vabatahtliku maksustamise ise valima. Põhikohtuasjas, aga ei valinud füüsiline isik ei maksukohustuslaseks olemist (maksuhaldur registreeris ta tagasiulatuvalt maksukohustuslaseks) ega ka tehingute vabatahtlikku maksustamist.

Järelikult ei ole nendel asjaoludel siseriikliku pöördmaksustamise kohaldamine võimalik ja eelotsuses pöördmaksustamise mehhanismide kirjeldus ning analüüs siseriiklikule kohtule asja lahendamiseks vajalik.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et eelostuse taotluse vastuvõetavuse kohapealt on oluline:

Kas siseriiklik kohus küsib õige käibemaksudirektiivi kohaldamise kohta?Kas vaidlusalused sündmused toimusid ajal, kui riik oli Euroopa Liidu õiguse kohaldamisalas?Kas eelotsuse taotluse vastus on põhikohtuasja lahendamiseks üldse tarvilik?Kas taotletav liidu õiguse tõlgendus on mingil viisil seotud põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega?Kas probleem on hüpoteetiline?Kas Euroopa Kohtule on teada vajalikud faktilised ja õiguslikud asjaolusid, et anda tarvilik vastus talle esitatud küsimustele?

[1] Dumitru Marcu, C-392/16.

[2] Ynos, C?302/04, punkt 36 ja seal viidatud kohtupraktika.

[3] Kostov, C?62/12, punkt 25.

[4] Pérez Retamero, C?97/16, punkt 22 ja seal viidatud kohtupraktika.

Autor: Tõnis Elling, mag. iur, Leinonen OÜ nõustamisüksuse juht, Sisekaitseakadeemia Finantskolledži maksunduse ja tolli õppetooli juhataja