Kasutatud kauba edasimüügi erikorda saab maksukohustuslane kasutada siis, kui ta soetab kasutuses olnud vallasasja Eesti või teise liikmesriigi mittekäibemaksukohustuslaselt, Eesti või teise liikmesriigi maksukohustuslaselt, kes kaubale käibemaksu ei lisanud ja kes ei saanud selle kauba ostmisel sisendkäibemaksu maha arvata või Eesti või teise liikmesriigi maksukohustuslaselt, kes müüb seda kaupa edasi erikorda kasutades. Käibemaksudirektiivi loogikast tulenevalt saab erikorda kasutada siis, kui kauba soetamisel ei ole ühelgi tarneahela etapil isikud saanud sisendkäibemaksu maha arvata.
Eestis kasutatakse KMS § 41 sätestatud kasutatud kauba edasimüügi erikorda kõige rohkem kasutatud autode edasimüügil. Kauplused ostavad eraisikult kasutatud autod tagasi, müües neile uue auto. Tihti ostetakse kasutatud auto tagasi teadmisega, et seda ei õnnestu kasumiga uuesti maha müüa. Arvestatakse, et uue auto ostmine kompenseerib ka võimaliku kahju vana auto müügist.
Euroopa Kohus[1] on hiljuti arutanud maksuvaidlust, kus kasutatud kauba müüja väljastas ostjale arve, millel oli üheaegselt peal viide erikorra kasutamisel ja viide, et kaup on käibemaksuvaba. Ehk siis kaks viidet üheaegselt. Üks viide osundab erikorrale ja teine ühendusesisesele käibele ning pöördmaksustamisele. Müüja tegeles kasutatud autode edasimüügiga ja oli ostjale juba pikaajaline tehingupartner.
Siseriiklik kohus tuvastas, et hoolimata müüja lisatud viitest arvel, ei kohaldanud müüja tegelikult erikorda. Siseriiklik maksuhaldur keelas sellel alusel ostjal kauba edasimüügil erikorra kasutamise.
Euroopa Kohus rõhustas eelotsuse andmise menetluses, et saadud kasumi maksustamise erikord on erand ja käibemaksudirektiivi artiklit 314 tuleb tõlgendada täht-tähelt[2]. Käibemaksudirektiivi põhjendusest 51 nähtuvalt on kasuminormi maksustamise korra eesmärk vältida topeltmaksustamist ja maksukohustuslaste vahelise konkurentsi moonutamist kasutatud kaupade, kunstiteoste, kollektsiooni- või antiikesemete valdkonnas[3]. Tingimused, mis peavad olema täidetud, et lubada maksukohustuslasel kohaldada kasuminormi maksustamise korda, on sätestatud käibemaksudirektiivi artiklis 314. Liikmesriigi ametivõimud ja kohtud peavad keelama kasutada mahaarvamisõigust juhul, kui objektiivsete asjaoludega on tõendatud, et mahaarvamisõigust kasutatakse pettuse või kuritarvituse eesmärgil. Ostja mahaarvamisõigus sõltub sellest, kas ta osales maksupettuses või oleks pidanud teadma, et müüja või mõni muu tehinguahela lüli osales maksupettuses. Ehk, siis kas ostja tegutses heauskselt või mitte.
Kohus rõhutas, et isegi siis, kui erikorra kasutamiseks sisulised tingimused ei olnud täidetud (müüja ei kasutanud tegelikult erikorda), ei saa maksukohustuslasel keelata erikorra kasutamist, kui ta tegutses heas usus ja võttis tarvidusele kõik vajalikud ja mõistlikud meetmed tagamaks, et tehing ei too endaga kaasa osalemist maksudest kõrvalehoidumises. Kohus sedastas, et ostjalt ei saa nõuda, et ta kontrolliks müüja arvete deklareerimise ja maksu maksmise õigsust. Kohtule esitatud materjalidest ei selgunud, et ostjat saaks süüdistada maksupettuses osalemises või talle saaks ette heita ebapiisavat hoolsuskohustust. Kaheselt mõistetav viide arvel ei anna alust koheselt kahtlustada pikaajalist tehingupertnerit maksudest kõrvalehoidmises.
Euroopa Kohus andis õiguse maksumaksjale ja ütles, et isegi siis, kui kasuminormi maksustamise kasutamise sisuline nõue on täitamata (müüja pole tegelikult erikorda kasutanud) ja müügiarvel oli kaheselt mõistetav viide, ei saa maksuhaldur keelata ostjal erikorra kasutamist seni, kuni pole tõendatud ostja osalemine maksudest kõrvalehoidumises või tema pahausksus.
[1] Litdana UAB, C-624/15.
[2] Bawaria Motors, C-160/11, punktid 28 ja 29 ning seal viidatud kohtupraktika.
[3] Auto Nikolovi, C-203/10, punkt 47 ja seal viidatud kohtupraktika.
Autor: Tõnis Elling, Leinonen OÜ nõustamisüksuse juht