7. märts 2016

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Hiljutisel konverentsil „“Generatsioon Z“ programm“ püüti mõtestada muutusi ja ennustada tulevikku. Ennustuste stsenaariumid baseeruvad olulisel eeldusel, et infotehnoloogia areneb endiselt aina kiirenevas tempos ja kohe sisenevad „täiskasvanute maailma“ noored, kelle jaoks on info kasutamine igal sammul enesestmõistetav (vt PM 05.03).

Suured andmehulgad on muutunud kergesti kättesaadavaks, aina rohkem pakutakse ka tehnoloogilisi lahendusi ja teenuseid neist andmehulkadest mõtestatud ja vajaliku info eraldamiseks/tekitamiseks. Samal ajal muutub maailm aina “väiksemaks“ – st globaalne konkurents tiheneb. Me räägime üha valjemini, et odav ja „rumal“ tööjõud ehk siis inimesed, kes ei suuda infokeskkonnas tegutseda ning püüavad hakkama saada teiste poolt antud käskude-keeldudega, teevad füüsilist võimekust nõudvaid töid, kuid mitte „tarka“ ehk info ja loomingulisusega seotud töid – jäävad tulevikus hätta. Sama käib ka terve piirkonna (riigi) ja ettevõtete – organisatsioonide kohta. Organisatsioonid, mida ei suudeta juhtida andmeid ja infot hästi ära kasutades, info baasil ja abil teenuseid ning tooteid luues ja pakkudes, ootab ees mitte just kõige ilusam tulevik.

Karjuv puudus on inimestest, kes suudavad andmemassiivist mõtestatud infot tekitada

Maailmas on juba pikka aega aru saadud, et nii nagu viimased paar aastakümmet on aina suurenev nõudmine olnud IT spetsialistide järele – seda siis eelkõige nende inimeste järele, kes suudavad tehnoloogiat arendada ja seda tehnoloogiat toota ning töös hoida ja vajadusel parandada - niisamuti on juba karjuv puudus inimestest kes suudavad olemasoleva infotehnoloogia abil kogutud andmemassiividest mõtestatud infot tekitada. Puudus selliste inimeste järele üha suureneb.  Selle paneb paika ühelt poolt konkurentsikeskkond ja teiselt poolt  selles keskkonnas ellujääjate (kohanejate õppimisvõimeliste ettevõtjate) kasvav vajadus info kasutuse järele. Hiljuti toimunud „“Generatsioon Z“ konverentsil“ toodi välja, et liigume üha rohkem keskkonda, kus igale otsusele, tegutsemisele eelneb infopäring ja info analüüs. „Kõhutunde“ alusel tegutsemine kindlasti jääb, sest paljusid protsesse me ei suuda teadvustada, kuid mida edasi, seda rohkem eelneb ka „kõhutunde“ alusel tehtud otsustele ikkagi andmete ja info järele haaramine.

Majandus ja ettevõtlus liigub aina selles suunas, kus koostöö, sh juhtimine, põhineb enam  info jagamisel läbi infotehnoloogiliste võimaluste kui otsesel keelamisel-käskimisel. Kõik tegutsejad püüavad kättesaadavate andmete baasil aru saada, mida, kuidas, millal ja mil määral peaks tegema-pingutama. On väidetud, et keskkonnas, kus infot on võimalik kõikidele koostööosalistele (organisatsiooni liikmetele, sh töötajatele) jagada, väheneb oluliselt  nn keskastme juhi roll, st „brigadiri“ käskija-keelaja ja ülesannete jagaja rollis pole vaja. Väidan, et infopõhises keskkonnas nn keskastme juhi ja „brigadiri“ roll muutub olulisemaks, kuid natuke teistsuguseks. Käskude andja asemel on vaja andmete tõlgendajat, interpreteerijat. Kuna ühtedest ja samadest andmetest loeb iga inimene välja erineva informatsiooni, siis selleks, et koostöö tekiks ja toimiks, on vaja olemasolevad andmed ja info mõtestada – st esiteks läbi analüüsida ja vaielda olemasoleva andmestiku alusel tekitatud info tähendus,  koordineerida võimalikud tegevuskavad ja aru saada tegevuskavade rakendustulemustest.

See tähendab, et juba praegu vajatakse inimesi, kes suudavad suuri andmehulki muuta kasulikuks informatsiooniks, kes oskavad informatsiooni kasutada nii võimaluste kui ohtude nägemiseks ning ka koostöö koordineerimiseks ja toetamiseks (juhtimisel). Ettevõtte, organisatsiooni ja ka riigi edu peitub nn „targa tööjõu“ toetamises ja nende koostöös.

Raamatupidamine peaks muutuma infopõhiseks juhtimiseks

Siit tulenevalt on oluline, et ka koolisüsteem pakuks tuge eelpooltoodud vajaduste katmiseks. Teen mõned ettepanekud koolisüsteemi kohandamiseks praktiliste vajadustega:

Esiteks: erialad, mida praegu nimetatakse „raamatupidamine“ on vajalik  ümber nimetada „infopõhine otsustamine ja juhtimine“. Nime muutusega saame paremini ja kiiremini aru, et oleme ammu välja kasvanud „kivitahvli“ ajast, kus ainuke info, mida suudeti koguda, oli rahaline info maksukogujate ja investorite vajaduste rahuldamiseks deebet-kreedit süsteemis.Teiseks: aina olulisemaks muutub info organisatsioonide sündimise, arenemise ja ellujäämise vaates. St lisaks organisatsioonist ühiskonda välja minevatele (maksud)  ja sissetulevatele (investeeringud) rahavoogudele on vaja infot ka selle kohta, kuidas ja miks asjad toimuvad. Vajalik on nii organisatsioonis kui ka arvestusala inimeste õppes siduda omavahel ärialased, sotsiaalsed, tehnilised ja inimlikud aspektid. Vajalik on integreeritud vaade nii info tootmises, pakkumises kui ka kasutamises. Selleks peavad arvestus- või infospetsialistid omama nn integreeritud ettevalmistust. Siit tulenevalt on teine ettepanek arvestusala  õppekavade koostamisel aluseks võtta rahvusvaheline arvestusspetsialisti kompetentsiraamistik (CGMA 2014).[1]Kolmandaks, kuna infovaldkond mitte ainult tehnoloogilise poole pealt vaid ka info kogumise, analüüsi, interpreteerimise ja kasutamise poole pealt muutub nii majanduskeskkonnas kui ka muudes valdkondades aina olulisemaks, siis tuleks suurt rõhku panna ning oluliselt suurendada noorte võimalust arvestuserialade õppimiseks läbi kõikide haridustasemete. Tippspetsialisti koolitamine võtab igal erialal aega ligi 10 aastat. Sama kehtib ka arvestusvaldkonna osas. Julgen siin paralleele tõmmata arstide väljaõppega. Arsti töö on analüüs ja nõustamine. Kirurgide puhul ka analüüsitulemuste füüsiline rakendamine kasutades uusima tehnoloogia võimalusi. Arvestusvaldkonna tippspetsialist on samuti analüüsija (diagnoos – mis ja miks toimub: ravi plaan– mida ja kuidas saaks mõjutada; jälgimine – kuidas ja miks planeeritud tegevused ja tegelikult tehtud tegevused erinevad ja mis mõju avaldavad; mida saaks teisti teha  et mõju oleks paremini soovitud suunas). Arstipraktikas on protsess tulemus inimese jätkuv elu, paranemine või surm, ettevõttepraktikas nimetame seda ettevõtte jätkusuutlikkuseks, eduks  või pankrotiks.Neljandaks tahan öelda, et nii nagu ei ole võimalik arste koolitada ainult residentuuri  ehk tipp (spetsialiseerumise) tasandil, jättes ära sellele eelneva 6-aastase põhiõppe, nii ei ole võimalik ka arvestusspetsialiste koolitada ainult magistri tasandil, vähendades bakalaureuse ja/või kutsehariduse osa.[2] Nii nagu lisaks arstidele on vaja õdesid, on vaja ka arvestusvaldkonda madalama tasemega spetsialiste, kelle ülesanneteks on andmekogude igapäevane haldamine, infoedastuse ettevalmistus, rutiinsema info interpreteerimine, jälgimine ja tähelepanu juhtimine (lisaks masinatele), klientidega (nii organisatsiooni sees kui väljas)  suhtlemine nii enne andmete kogumist kui ka analüüsiprotsessi käigus ja tulemuste edastamisel jne. See tähendab, et mitte ei ole vaja vähendada madalama taseme õpet, vaid tulenevalt keskkonnas toimunud muutustele ja vajadustele on vaja arvestusvaldkonna õpet kõrghariduse madalamal tasemel suurendada, kuid seejuures oluliselt kaasajastades.

Kokkuvõttes: erinevates ringkondades vilksatanud mõte vähendada kõrghariduse esimese astme mahtu arvestusvaldkonnas oleks hukutav arvestusalase mõtte ja teadmise kaasaegsele arengule ning meie majanduskeskkonnale.  On äärmiselt lühinägelik väita, et kuna arvestusvaldkond muutub rohkem teadmistepõhiseks, siis vähendame kõrghariduse esimese astme mahtu ja suurendame ainult magistriõppe mahtu. Kuidas on see võimalik kui baas puudub? Kui oluline kriitiline inimeste hulk puudub? Juhul kui riiklikul tasandil vähendatakse arvestuseriala kõrghariduse esimese astme mahtu, siis väheneb automaatselt ka magistri ja doktoriõppe maht – ehk siis uuriva ja analüüsiva valdkonna osa – ehk siis inimeste hulk, kellelt eeldatakse kõrgtasemel teadmiste ja analüüsioskuste olemasolu. Selle tulemusena arvestusvaldkonna mõtte arengus ei toimu tõusu, vaid kiire langus. See aga tundub väga ebaloogiline ja ebamõistlik keskkonnas, kus info kogumise, töötlemise, analüüsi, interpreteerimise ja kasutamise roll kõikides eluvaldkondades suureneb väga kiires tempos. Sellised arengud viiksid meie riigi majanduse ja ka teised eluvaldkonnad kiirele kängumisele. Jõuaksime peagi  5 vaesema riigi hulka.

Loodan, et enne, kui olulised tulevikku suunatud eriala õpet puudutavad riiklikud dokumendid allkirjastatakse ja publitseeritakse ning neid seejärel rakendama hakatakse, kaalutakse hoolega eelpool toodud aspekte.

[1] Kompetentsiraamistikust saab ülevaate ajakirja Raamatupidamise Praktik märtsinumbrist.

[2] Kutsehariduse ja ülikooli hariduse eraldamine on pigem Haridus-Teadusministeeriumi mängumaa. Reaalses elus on sageli siin piire väga raske tõmmata. Võib väita, et selline eraldamine on kogu õppe protsessi kui terviku suhtes meelevaldne ja kahjulik.

Autor: Ülle Pärl, Majandusarvestuse Õpetajate Kogu eestvedaja, ettevõtja