Väärtpaberikonto maksunipid

Eesti residendist füüsilisel isikul on teatavasti alates 2011. aastast võimalus finantsvarasse investeerimisel ise otsustada tulumaksu maksmise aeg. Nimelt võimaldab investeerimiskonto kasutamine tähtajatult edasi lükata finantsvaralt saadud tulumaksukohustust ehk maksustamine toimub  alles saadud tulu tarbimisse võtmisel nagu see toimuks Eesti äriühingu kaudu investeerimisel. Investeerimiskonto olemasolu deklareerib maksumaksja ise oma tuludeklaratsioonis, kusjuures see ei pea olema uus arvelduskonto. Seega on ka veel praegu võimalik deklareerida mõni arvelduskontodest investeerimiskontona. Sel juhul, tuleb tuludeklaratsioonis deklareerida kronoloogilises järjekorras kõik investeerimiskontole tehtud sissemaksed ja väljamaksed ning nendega võrdsustatud tehingud. Samas ei kuulu deklareerimisele tehingud  väärtpaberitega ja muu finantsvaraga. Seega kui investeerimiskontona deklareeritaval kontol on palju finantsvaraga mitteseotud arveldusi (st. konto oli kasutusel näiteks igapäevasteks arveldusteks), siis ei tasu alahinnata deklaratsiooni esitamiseks kuluvat aega ja vaeva. Seega on mõistlik avada investeerimiskontoks eraldi arvelduskonto, kuigi tehniliselt võib selleks olla ka ükskõik kui ammu avatud arvelduskonto, kusjuures selliseid kontosid võib olla mitu ning need ei pea olema Eestis.

Ehkki investeerimiskontot võib hakata kasutama ja deklareerima ka järgmistel aastatel, siis üleminekusätted annavad võimaluse varasemate varade ja kahjumi uude süsteemi toomiseks ainult 2011.a. deklaratsioonis. Nimelt saab maksumaksja valida, kas ta deklareerib oma edasikantud väärtpaberitehingute kahju investeerimiskonto sissemaksena või mitte. Kui kahjumit ei deklareerita  investeerimiskonto sissemaksena, siis saab seda ikkagi kasutada tulevikus tekkiva  väärtpaberitehingute kasumi vähendamiseks. Kahjumit ei saa jagada ja seega tuleb teha valik kogu kahjumi osas. Samuti saab 31.12.2010 seisuga omatud finantsvara mõistele vastavad väärtpaberid deklareerida investeerimiskonto sissemaksena. Siinkohal võib maksumaksja teha otsuse iga väärtpaberi ja investeerimishoiuse suhtes eraldi ning aluseks on väärtpaberi soetamismaksumus, mitte turuhind. Investeerimishoiust on mõttekas viia investeerimiskonto süsteemi ainult siis, kui selle lõpp on pärast 2013.a. lõppu. Samuti saab ainult praegu viia investeerimiskonto süsteemi 1.08-31.12.2010 sõlmitud investeerimisriskiga elukindlustuslepingud, kuid ilmselt see puudutab väga väheseid inimesi. Seega maksumaksja, kes soovib eeltoodud võimalusi kasutada, peaks kindlasti 2011.a. tuludeklaratsioonis deklareerima vähemalt ühe investeerimiskonto ja vastavad valikud varasemate finantsvarade osas. Lisaks tuleb deklareerida ka selle investeerimiskonto sissemaksed ja väljamaksed.

Investeerimiskonto süsteemis kuuluvad tulumaksuga maksustamisele investeerimiskontolt tehtud väljamaksed, mis ületavad konto sissemaksete arvestuslikku jääki. Seega sisuliselt saab maksumaksja alginvesteeringu maksuvabalt tagasi võtta ning maksukohustus tekib alles siis, kui investeerimiskontolt võetakse välja rohkem raha kui sinna on makstud. Uue investeerimiskonto süsteemi kasutamine on maksumaksjale vabatahtlik, kusjuures inimene võib paralleelselt jätkata „tavapärase“ iga-aastase maksustamise süsteemiga.

Arvestada tuleb, et seadus reguleerib väga täpselt, millise finantsvara soetamine on lubatud investeerimiskonto süsteemis. Näiteks saab finantsvarana osata Tallinna börsi kaubeldavaid aktsiaid ja EL-i investeerimisfondi osakuid või OECD riigis avalikult pakutavaid võlakirju, kuid ei saa osata kinnistut või suvalise osaühingu osa.  Kui investeerimiskontol  oleva raha eest ostetakse vara, mis ei vasta finantsvara mõistele, siis selline kulutus loetakse investeerimiskonto väljamakseks, mis võib tuua kaasa tulumaksukohustuse. Finantsvara mõiste ei ole alati väga loogiline – näiteks ei ole finantsvaraks hoiused või valuuta. Samuti peab arvestama, et väärtpaberikonto hooldustasud on võrdsustatud väljamaksena ja need tuleb tuludeklaratsioonis ükshaaval deklareerida justkui tarbimisse võetud raha.

Kuigi investeerimiskonto kaudu soetatavale finantsvarale on seatud väga palju piiranguid ning investeerimiskonto sissemaksete ja väljamaksete deklareerimisel on palju nüansse, mida peab arvestama, siis võib see anda aktiivsele eraisikust investorile võimaluse paremini oma maksukoormust juhtida, kui see oli varem võimalik.