Ükski prohvet pole kuulus omal maal?

11. novembril avaldas maksu- ja tolliamet pressiteate sellest, et Soome president Tarja Halonen andis MTA-le 2009. aastal kasutusele võetud kliendipõhise ettemaksukonto eest kvaliteediinnovatsiooni auhinna. 

Lisaks meiepoolsetele õnnesoovidele ja tunnustusele (loodetavasti on suurem osa lugejatest nõus, et ettemaksukonto on maksumaksja tööd palju lihtsamaks teinud) kasutaks samas võimalust ja kirjutaks natukene paarist innovaatilise lahenduse kitsakohast, mis on viimasel ajal meie liikmetele muret valmistanud.

Intress intressilt

Nüüd kontrollitakse tagastusnõuet üldreeglina kohe pärast deklareerimist. Mis võib aga paljude jaoks uudis olla, on see, et kui MTA peab vajalikuks kontrollida käibemaksu enammakse õigsust (ja tundub, et kriisiaastatel on maksuhalduri huvi tagastusnõudeid kontrollida ja maksumaksjaid pettuses kahtlustada aina ägedamaks muutunud), siis ettemaksukontole ei ilmu seda käibemaksu ettemaksu enne, kui kontroll on lõppenud ja maksuhaldur veendunud tagastusnõude õigsuses. Teatavasti lubab käibemaksuseaduse § 34 maksuhalduril kontrolli korral pikendada tagastusnõude tuvastamise või täitmise tähtaega kuni 90 päeva ning maksukorralduse seaduse § 107 lõige 3 lubab tõendite puudumise korral tagastusnõude täitmist peatada kuni enammakset tõendavate dokumentide (näiteks eksporti või kauba välismaale müümist tõendavad arved, lepingud, saatelehed, tollideklaratsioonid, ostjapoolsed kinnitused jne) esitamiseni. Seniks võib maksumaksja oma tagastusnõuet vaid „klaasi tagant“ piiluda — see kajastub maksuarvestuses blokeeritud summana, mida ei saa kasutada ettemaksukontol teiste maksudega tasaarvestamiseks. 

Mõnele maksumaksjale võib see lausa uskumatuna tunduda, aga blokeeritud enammakset ei saa kasutada isegi järgmisel kuul tekkiva käibemaksu kohustuse katteks. Tüüpiline näide on investeeringu tegemine. Maksumaksja, kellel tavaolukorras ületab müügikäibemaks sisendkäibemaksu (st kes igakuiselt maksab MTA-le käibemaksu), soetab näiteks põhivara või ostab korraga suure partii kaupa, mille tulemusena tekib tal üle hulga aja esmakordselt käibemaksu tagastusnõue. Esmakordselt või tavapäratult suure tagastusnõude esitamist peab maksuhaldur eriti kahtlaseks (mis üldiselt võttes võib ka täiesti õige olla) ning ettevõtja saab üsna kiiresti telefoni teel korralduse koostada kodukirjand teemal „Kes ma olen, millega tegelen, kellelt ostan, kellele müün, ja kust ma võtsin omale julguse maksuametilt makse tagasi küsida?“ Sõltuvalt kirjandi sisust võib järgneda paremal juhul nõue esitada pearaamatu väljatrükid, halvemal juhul nõue esitada kõik vastava perioodi lepingud ja arved, tõlkida võõrkeelsed lepingud eesti keelde jne. Kõik see võtab loomulikult aega ja üsna kiiresti jõuab kätte järgmise kuu 10. või isegi 20. kuupäev, mil on aeg järgmisi makse maksta. Kui selleks ajaks ei ole tagastusnõude kontroll lõppenud, muutub maksumaksja endalegi teadmata maksuvõlglaseks, sest tagastusnõuet ei ole veel aktsepteeritud ega ettemaksukontole kantud, mistõttu ei saa seda ka muude maksude katteks kanda.

Mida selles olukorras teha? Kui maksuvõla olemasolu otseselt ettevõtjale negatiivseid tagajärgi kaasa ei too, siis võib lihtsalt oodata kontrolli lõppemiseni, sest kui tagastusnõue lõpuks maksuarvestusse kantakse, teeb Soome presidendi pärjatud innovaatiline lahendus vastava kande tagasiulatuvalt deklaratsiooni esitamise tähtpäevast, mis tähendab, et kõik vahepeal tekkinud maksuvõlad tagastusnõude ulatuses kaovad automaatselt, samuti „haihtub“ võlalt vahepeal tiksunud intress. (Kui see mingil põhjusel nii ei ole, siis tuleb kindlasti maksuhaldurilt selgitust nõuda).

Igaüks ei saa paraku omale sellist luksust lubada. Maksuvõlg on teatavasti avalik — maksuametist jõuab see info maksehäireregistritesse, pankadeni, lepingupartneriteni jne. Neile ei ole mõtet hakata seletama „kontrollis olevast tagastusnõudest“ — esiteks ei pruugi nad seda uskuda või sellest aru saada ja teiseks ei ole uudis käimasolevast maksukontrollist ühele ettevõttele just kõige säravam visiitkaart. Sel juhul ei jää muud üle kui „võlg“ ära maksta. Selles mõttes tobe olukord, et riigilt tagasi oodatav raha tuleb vahepeal topelt ära maksta. Kas tõesti riik võib niimoodi omavolitseda?

Tegelikult on ka selles olukorras väljapääs olemas, kuid jällegi peab maksumaksja olema nutikas ja teadma oma õigusi. MKS § 116 lõike 2 kohaselt peab maksuhaldur maksma maksukohustuslasele intressi, kui maksuhaldur ei ole täitnud tagastusnõuet seadusega sätestatud tähtaja jooksul. Kuid, oh häda! — uue terminoloogia kohaselt ei olnud praegu kirjeldatud näites tegemist mitte tagastusnõude täitmisega, vaid tagastusnõude tuvastamisega. Tuvastamine lõpeb kandega ettemaksukontol, alles pärast seda saab taotleda tagastusnõude täitmist (st raha maksmist). Esmapilgul võiks see tähendada, et MKS § 116 lõike 2 regulatsioon on ajast maha jäänud ega ole kooskõlas 2009. aastal tehtud innovaatiliste muudatustega. Sel juhul võib tõusetuda küsimus isegi sätte kooskõlast põhiseadusega. Kuid lihtsam oleks lähtuda sellest, et tagastusnõude täitmise üks viis on tasaarvestus teiste maksukohustustega (MKS § 105 pealkiri on „Tasumine ja tasaarvestamine“). Sellise tõlgenduse korral tekib maksuhalduril intressikohustus ka siis, kui ta viivitab tagastusnõude kandmisega ettemaksukontole. 

Vaidluste vältimiseks on maksumaksjal olemas veelgi lihtsam võimalus — niipea kui saab selgeks, et tagastusnõue ei pruugi maksumaksjale sobivaks ajaks ettemaksukontole jõuda, tuleb käituda nii, nagu on kirjas MKS § 106 lõikes 1 ehk esitada maksuhaldurile järgmine taotlus: „Palun kanda OÜ X  … kuu käibedeklaratsioonis deklareeritud käibemaksu tagastusnõue pangakontole nr 123456 Y pangas.“ Sellise teate esitamisega on käivitunud tagastusnõude täitmise 30-päevane tähtaeg ja selle tähtaja ületamisel hakkab tiksuma „intressitaksomeeter“.

Artikkel ilmus EML ajakirjas MaksuMaksja .

 

Autor: Lemmi Kann, Lasse Lehis