28. september 2011

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Miks aeg selleks viimaks nüüd küps on, põhjendab maailma üks juhtivaid konsultatsioonifirmasid Boston Consulting Group (BCG) artiklis „Enabling E-Health“ (E-tervise võimaldamine). BCG kirjutab küll Ameerika turu näite põhjal, ent enamik argumente tervishoiu ja IT mosaiigikildude kokkusobitamiseks kehtivad mujalgi.

Maailmamajandusest 8% moodustav 5,5 triljoni USA dollarilise aastakäibega tervishoiusektor koosneb BCG jaotust mööda neljast selgelt eristatavast osapoolest: innovatiivsed tarnijad, maksjad, tervishoiuteenuse osutajad ja teised taristut toetavad osalised. Selleks, et tehnoloogia kinnitaks läbimurret toovalt kanda, on vaja huvi ja võimaluste kokkulangemist kõigi osaliste poolt ehk kõikide gruppide toetust. Ajastus on nüüd parem, sest taustsüsteemi muutustest tulenevalt on tervishoius tegutsevate eri osapoolte motivatsioon tehnoloogia laiemaks kasutuselevõtuks tõusnud reaalse kasutusvalmiduseni.

Huvi või sundseis?).

Eri huvipooli ühendavaks tõukejõuks pole mitte odavnev tehnoloogia, vaid tervishoiukulude kasv ja sellest tulenev soov või isegi surve nende vähendamiseks midagi ette võtta. Tervishoiukulud kasvavad kõikjal maailmas, jätkusuutmatuks muutuvad nad oma kasvutempoga SKP kasvumäära ületades. Lääneriikides on see juhtunud just äsja, viimasel kümnendil (Euroopa kontekstis lahkas sama teemat varasem Fututoa lugu Äikesepilved Euroopa tervishoiu kohal

Vahe katmine laenudest või tulevikupõlvkondade arvelt (nt pensionisäästude kallale minnes) on aina ebareaalsem, eriti viimaste aastate maailmamajanduse arengute taustal. Seega kui tervishoiu kvaliteedis või kättesaadavuses järeleandmisi teha ei soovita, tuleb leida viise tervishoiuteenuse tõhustamaks muutmiseks. Vastasel juhul reguleerib süsteem end ise madalamale kvaliteedi ja kättesaadavuse tasemele, millel võivad rahva rahulolematuse kasvades olla ettenägematud ühiskondlikud tagajärjed streikide, migratsiooni või isegi rahutuste näol. Lahenduste otsingul panustatakse aina rohkem infotehnoloogiale, sest meditsiinisektor on vaatamata väidetavalt suurimale infointensiivsusele (st info loomise ja tarbimise hulgale) olnud võrreldes finants- või turismisektoriga suhteliselt aeglane digirevolutsiooniga kaasamineja. Riigid üle maailma on üha enam selle olukorra muutmiseks samme astumas.

 USA-s jõustus tänavu 2009. a vastu võetud HITECH seadus (Health Information Technology for Economic and Clinical Health Act), mis tirib 27-miljardi dollarilise piitsa ja prääniku abil sealset tervishoiusektorit infoajastusse. Präänikuks on näiteks 40 tuhande dollariline motivatsioonitasu elektroonilisi patsiendiandmeid (ingl k electronic health record e EHR) kasutavale doktorile, samas kui piitsana tahetakse vähendada aastaks 2015 digilugu mittekasutavale arstile tehtavaid Medicare (teatud mõttes haigekassa analoog USA-s) makseid esmalt 1% ja siis kuni 5% võrra. Sarnased initsiatiivid on käivitunud paljudes riikides: nt Hiina 125 miljardi dollarilise tervishoiureformi oluline osa on kasvav IT kasutamine. Rootsi juba nopib esimesi e-tervise vilju seitsemekümne viiesse haigusregistrisse kogutud parimate ravipraktikate kasutamisest (vaatamata EL-i keskmisele tervishoiukulude tasemele SKP-st, hindas hiljutine uuring Rootsis pakutavat ravi Euroopas tulemuslikuimaks)1. Taani ning Holland näitavad eeskuju pea 100% elektrooniliste patsiendiandmete kasutamisega.

Infotehnoloogia-lahenduste poole vaadatakse põhjusel, et tervishoiusüsteeme kimbutavatel hädadel on ühine joon: õigeaegne ja täpne informatsioon ei ole kättesaadav. Ainuüksi Ühendriikides tähendab see miljardeid raisatud dollareid – hinnanguliselt 700 miljardit 2,5 triljonist dollarist läheb aastas üleravimise (ingl k overtreatment), pettuste, väärkasutuse ja vigade nahka2. Patsientide kliinilise info (nt diagnostika, uuringutulemused) kättesaadavus ja meedikute raviotsuste toetamise süsteem (nt määratava ravimi kõrval- või koosmõjude kohta) aitavad neid numbreid vähendada. Jätkuv areng IT kasutamisel tervishoius annab kõigile osapooltele juurdepääsu mitmekülgsemale, täpsemale, ajakohasemale ja õigeaegsele infole. Mõned näited sellistest suure praktilise väärtusega andmetest on kliiniline info reaalajas (nt patsiendi digilugu), kliiniline töövoog reaalajas (nt kliiniliste otsuste tugisüsteem), pidevalt ajakohastatav teadmushaldus (nagu tõenduspõhisuse juhised), reaalajas kindlustusnõuete andmed jne.

Osapoolte huvidest väärtuspõhise tervishoiuni (sh bio-farma ja meditsiinitehnoloogia firmad) jaoks järgmistes võimalustes:

BCG hinnangul peituvad mahukamatele ja reaalajas uuenevatele andmekogudele ligipääsu suurendamise kasud innovatiivsete tarnijate

* uued tõhusad patsientide kliinilistele uuringutele värbamise viisid, mis vähendavad drastiliselt uuringutele kuluvat aega;

   * uued simulatsioonivahendid, mis kõrvaldavad mõnel puhul vajaduse in vivo3 uuringute järele täielikult;   * paranevad turundusvõimalused retseptiravimite kasutajate jälgimiseks ja sihtimiseks;   * tugevam alus (argumentatsioon) ravimiuuringute tulemuste analüüsiks ja otsuste tegemiseks;   * suurem võime jälgida kasutajate tulemusi ning tõsta farmakoloogilisi standardeid, parandades samas ravimitega seotud tervishoiukulude tasuvuse määra.

Kasud tervishoiu kulude eest maksjatele (valitsused, tööandjad, kindlustusfirmad) väljenduvad järgmises:

* dubleeriva ja mittevajaliku testimise ja diagnostilise kuvamise / pildinduse (ingl k imaging) vähenemine;

   * pettuste vähenemine;   * ravimite ja laboritestide tellimise protsessi paranemine (mis omakorda kahandab nii administratiivkulusid kui ka sobimatute ravimite väljakirjutamisest tekkivaid kahjusid).

Tervishoiuteenuse osutajad (arstid, õed jt erialaspetsialistid), kes ajalooliselt on paranenud infovoogudest kõige vähem võitnud, on huvitatud tulemusi parandavatest IT süsteemidest, sest need:

* vähendavad meditsiinivigade arvu ja pakuvad paremat tuge kliiniliste otsuste tegemisel;

   * suurendavad tõenduspõhist otsustamist koos automaatse tulemuste jäädvustamise protsessiga;   * võimestavad patsiente endi kohta käivate raviotsuste tegemisel ning parandavad nende kliinilistest soovituste kinnipidamist.

Kõiki neid võimalikke kasusid arvestades on selge, et iga tõsisem püüe tervishoiukulude kontrollimiseks ja tulemuste parandamiseks peab keskenduma info haldamisele ja analüüsimisele IT abil. Selle tulemusel liigume lähemale väärtuspõhisele tervishoiule (ingl k value based health care e VBHC) nagu seda patsiendile loodava väärtuse maksimeerimise keskset tervishoiu kontseptsiooni on nimetanud Michael Porter ja Elizabeth Teisberg oma raamatus „Redefining Health Care: Creating Value-Based Competition on Results“ (Tervishoidu ümber defineerides: luues väärtuspõhist konkurentsi tulemustele; Harvard Business Press, 2006).

VBHC keskendub sisendite (nt visiitide arv, protseduuride hulk) arvestamise asemel patsiendi jaoks loodud väärtusele, mida mõõdetakse tulemuste jagamisel kuludega. Tulemustena mõeldakse siinjuures kliinilisi lõpp-punkte nagu näiteks ellujäämise määr südameatakile järgneva 30 päeva jooksul. VBHC on seetõttu ülimalt infomahukas, sest nii tervishoiuteenuste osutajad kui ka nende teenuste eest maksjad (haigekassad, kindlustusfirmad) peavad koguma ja analüüsima suurt hulka andmeid otsustamaks, milline ravi annab tõenäoliselt kõige parema hinna-tulemuste suhte. VBHC on tunnistus sellest, et elektrooniliste andmete kogumisest ei piisa. Vaja on nende terviseandmete halduskihile (kogumine, salvestamine, ligipääsu kontroll jms) lisada analüütiline osa, mille tulemusena tõuseks ravi- ja juhtimisotsuste kvaliteet.

Näiteid sellest, kuidas tervishoiu-, IT- ja tervishoidu rahastavad asutused seljad kokku panevad ühiste probleemide lahendamisel, on juba mitmeid. Meditsiiniliste uurimiskeskuste, ravimifirmade ja tervishoiu-IT firmade koalitsioon PACeR'i (liikmete hulgas on Pfizer, Merck ja Johnson & Johnson) eesmärgiks on järsult suurendada kliiniliste uuringute kiirust ja kvaliteeti uute ravimite välja töötamiseks. IBM-i ja ActiveHealth Management (maailma ühe juhtiva tervisekindlusfirma Aetna tütarfirma) teevad koostööd arstide otsustusprotsessi toetamiseks patsientide tervise-andmete detailse analüüsi abil ja kasutavad selleks pilvarvutuse võimalusi.

Valmisolek kasutada tervishoiusektoris rohkem IT-d avab Eestile uusi võimalusi on valitsused nüüd kõik „pardal.“ Erinevalt varasemast on see mõjus signaal teistele sektori osapooltele muudatuste möödapääsmatuse kohta. kasvab tõendite hulk tervishoiu-IT väärtusest, tehtud investeeringud on hakanud end ära tasuma. kiireneb elektrooniliste haiguslugude kasutuselevõtmise tempo – viie aasta jooksul oodatakse nende osakaalu tõusvat 70-90%-ni koguhulgast – mis omakorda tugevdab ja kinnistab nende levikut igapäevasesse kasutusse. Neljandaks on tehnoloogilised standardid (LOINC, DICOM, SNOMED CT ja Eestiski kasutatav HL7) jõudnud sellisesse küpsusastmesse, kus soodustavad eri osapoolte IT-süsteemide koostoimimist nii riikide siseselt kui ka piiriüleselt.

Skeptikud osundavad, et IT ulatuslikul rakendamisel tervishoius on olnud mitmeid “valestarte.” Vastuseks skeptikutele väidab BCG, et esiteks

Teiseks

Kolmandaks

Kõrvutades BCG analüüsi Eesti olukorraga, ei saa väita, et me oleks rongist maha jäänud. Siinsed e-tervise arendustööd on erinevalt paljudest riikidest planeerimisfaasist märksa kaugemale jõudnud ja mitmed e-tervise rakendused (digiretsept, digilugu) on juba Eesti arsti igapäevase töö osaks muutumas. Nagu eelnev kirjeldas, sõltub e-tervise edukus ja elujõud eri osapoolte motivatsioonist ja võimalustest. Eestiski on nii riigi, meedikute kui tervishoiule spetsialiseeruvate meditsiinitehnoloogia- ja IT-firmade huvid rakendumas ühtse eesmärgi ette: meie kõigi parem tervis ja elukvaliteedi tõus. Võimaluste poolest võib aga raha nappusest suuremaks takistuseks peatselt osutuma hakata oskuste nappus. Seda küll ei meditsiinis ega IT-sektoris eraldiseisvalt (mis mõlemad on meil heal tasemel), vaid nende kokkupuute alal, kus mõlema valdkonna oskuseid siduvate spetsialistide järele nõudlus kasvab.

Seetõttu tasub sarnast kõrvalt vaatavat "BCG-analüütiku" pilku kasutades küsida, kas ja kuidas on meie tervishoiusüsteemi eri osapooled motiveeritud tehnoloogiat inimese tervise hüvanguks parimal kombel ära kasutama ning selle nimel koostööd/kompromisse tegema? Kui huvi on olemas, siis millises rahalises hinnas ja kasus see väljendub? Lõpuks, ent mitte vähemolulisena on samuti küsimus, kuidas IT laiem kasutamine tervishoiusüsteemis Eestis teoks teha ja töös hoida (eriti arvestades suhteliselt õhukest ja nappivat inimressurssi)? Õigeid otsuseid ja tublisid samme tehes on Eestil võimalus e-tervise esirinda jõuda ning sel moel tervishoiusektori ja IT sidumisest märkimisväärset majanduslikku kasu lõigata.

Autor: Lemmi Kann, Arengufondi blogi Fututuba.ee