Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine
Head asjad juhtuvad siis kui juhtuvad. Või natukene hiljem.
Augusti keskpaik läheneb ja tööhoog hakkab jälle tuure üles võtma. Mitte ainult minul. Täheldan seda ka teiste peal. „Mis see puhkus on?“ küsis täna üks ettevõtja minult vastuseks, kui pärisin temalt puhkuse kohta. Taas hakkab tekkima tunne, et kuhugi on pidevalt kiire, miski vajab kohe ja kiiresti tegutsemist ning …“appiii, see kuhjub mul üle pea!“.
Mida aeg edasi, seda enam olen veendunud, et kiire asub eelkõige inimese peas. Ehk kiire on pigem tunne ja mõte peas kui reaalne asjade seis. Ning sagedasti me tekitame seda tunnet endale ise. Et siis hiljem halada – ma ei jõua, niipalju on teha jne. Näide: mis tunne oli tööl olles vahetult enne puhkusele minekut? Kõik asjad vajasid ju veel tegemist, töö kuhjus ning hoidku selle eest - vahepeal tundus, et ei pääsegi puhkusele (ja keegi kindlasti ka ei pääsenud).
Siis saabus puhkus…. Kui alguses veel tundus, et vaja oleks veidi veel teha seda ja kõpitseda toda, siis mõne aja pärast saabus rahunemine. Ja…mitte midagi ei juhtunud - maakera jätkas pöörlemist! Inimesed tegid ikka neid asju, mida nad teevad. Keegi, kes enne väitis punetava näo ja nõudliku häälega, et see asi peab olema valmis veel TÄNA, jaksas rahulikult oodata veel mõne nädala. Kiire, mis oli sinu peas, läks puhkusele.
Kiirele üldiselt tundub meeldivat viibida keskkonnas, kus on palju inimesi, palju sagimist ning suhtlemist. Tõenäoliselt kõige rohkem tabab kiire inimesi avatud kontorites. Kus enamike vestluste pärisnimi on segav katkestus ja võimalus kontrollida oma suhtlust üsna kesine. Pigem on inimene seal keskkonnale, teistele inimestele reageerija, kui endale mõistliku töökeskkonna looja. Avatud kontorid meeldivad kiirele väga.
Kiire lemmikinimesed on aga nn ohvrid, kelle aega ja tegemisi kujundavad suures osas teised inimesed. Sest miski ei tekita kiiret paremini, kui mikromanageeriv ülemus kombinatsioonis hapra selgrooga töötajaga. Järgneb igasse suunda rapsimine. Kiire plaksutab piitsa… Rapsimise õigustus on, et tuleb kiiresti liigutada, muidu toimub stagnatsioon või veelgi hullem, taandareng. Töö tegemine käima nagu koolibril, kes kuni 90 korda sekundis tiibu lehvitab! Peamiselt selleks, et õhus paigal seista ja toitu nokkida. Paraku proovime meie erinevalt koolibrist aga samal ajal tiibade rapsides kümnes erinevas suunas lennata.
Mulle tundub ka, et otsides efektiivsust, seda nii mitmemõistetavat ja mitmetähenduslikku „spunki“, võiks esimene samm olla kiire pidulik või vähempidulik puhkusele saatmine. Pealiskaudsus, siia-sinna sagimine ja sihitu rahmeldamine ei ole kindlasti need asjad, mida efektiivsusest rääkides silmas peetakse. „Tark ei torma,“ ütles mulle üks nutikas maaettevõtja aastaid tagasi. Ta on oma valdkonnas äärmiselt tulemuslik.
Ja võib-olla mõjub kiirele meie peades ka hoiak, tõdemus: „Head asjad juhtuvad siis kui juhtuvad. Või natukene hiljem.“ Seega, võib täitsa rahulik olla, ükskord nad juhtuvad niikuinii.
Autor: Lemmi Kann, Raimo Ülavere
Hetkel kuum
Enimloetud
1
3
4
Viimased uudised
Konverentsid ja koolitused
18 akadeemilist tundi, millest 16 tundi auditoorset tööd ja 2 tundi iseseisvat kodutööd
Hetkel kuum
Liitu uudiskirjaga
Telli uudiskiri ning saad oma postkasti päeva olulisemad uudised.
Tagasi Raamatupidaja esilehele