28.02.11, 13:29

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine

Intress võlasuhetes vs intress maksuõiguses

Maksuintressid on Eestis üsna soolased — pea 22% aastas pole just väga ahvatlev krediidimäär, eriti kui võrrelda seda 2-3% kanti jäävate kodulaenu intressidega. Eesti Panga kodulehel avaldatud info kohaselt on keskmine kroonilaenude intressimäär praegu umbes 5-6,5%. See on pannud paljusid mõtlema, kas riigipoolne intressinõue pole mitte ebaõiglaselt suur. Olemasolev kohtupraktika ja õiguskantsleri seisukohad paraku erilisi illusioone ei loo.

Suurem osa kohtutest läbi käinud intressiteemalisi vaidlusi puudutavad peamiselt intresside aegumist ning enne 2002. aastat arvestatud intresside sissenõudmist ja tagastamist. Siiski tasub mainida kahte kohtuasja, milles taotleti 0,06%-lise intressimäära kui ebaproportsionaalselt karmi mõjutusvahendi , samuti intressidelt kui ettevõtlusega mitteseotud kulult tulumaksu tasumise kohustuse põhiseadusevastaseks tunnistamist. Kummaski asjas ringkonnakohus põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust ei alustanud ning Riigikohus keeldus kassatsioonkaebusi menetlusse võtmast. Riigikohtu hiljutisest praktikast on teada ka, et MKS § 116 alusel riigi poolt maksumaksjale makstav intress on füüsilise isiku jaoks maksustatav tulu.

Eelnevat arvestades ei ole midagi imelikku selles, et õiguskantsler on vastuseks ühe mureliku linnakodaniku kaebekirjale leidnud: ainuüksi maksukorralduse seaduse ebakorrektne mõistekasutus (kahtlemata oleks õige, kui ka maksude puhul räägitaks viivistest, nagu seda kõnekeeles tehakse) ei anna alust veel intresside regulatsiooni põhiseadusevastaseks tunnistada.

Segadus mõistetega

Õiguskantslerile esitatud kaebuses väidetakse, et MKS §-s 115 sätestatud intressi mõiste erineb võlaõigusseaduses sätestatud intressi mõistest ega vasta intressi mõistele selle tavatähenduses, mistõttu ei ole see kooskõlas õigusselguse põhimõttega. Taotluse esitaja leidis, et õigusnormi adressaat peab saama üheselt aru, millised tagajärjed tema õigustele ja kohustustele võivad õigusnormist tuleneda.

Õiguskantsler analüüsis taotluses esitatud väiteid ning leidis, et ehkki maksukorralduse seaduses sätestatud intressi mõiste erineb tõepoolest võlaõigusseaduses sätestatud intressi mõistest, ei tähenda see asjaolu õigusselguse puudumist.

MKS § 115 lõigetest 1 ja 2 nähtub piisava selgusega intressikohustuse õiguslik sisu: intressi tuleb maksta seaduses sätestatud tähtpäevaks tasumata jäetud maksusummalt, samuti juhul, kui maksukohustuslasele on tema taotluse alusel tagastatud või teiste tema kohustustega tasaarvestatud seaduses ette nähtust suurem summa. Lõigetes 3 ja 4 on selgitatud maksuhalduri intressinõude esitamise korda. Eeltoodut arvestades ei saa maksukohustuslasel tekkida kahtlusi selles, milliseid tagajärgi toob kaasa maksude tähtpäevaks tasumata jätmine või seaduses ette nähtust suurema summa tagasitaotlemine.

Maksuintressil on mitu funktsiooni — esiteks on intressikohustuse kehtestamise mõtteks hüvitada riigile raha hilisemast laekumisest saamata jäänud finantstulu, sest laenusuhetes on võõra raha kasutamise eest tasu maksmine tavapärane, teiseks täidab intressikohustus ka mõjutusvahendi funktsiooni, kuna intress määratakse maksukohustuslasele maksukohustuse täitmisega viivitamise eest. Nii on maksuintressi olemust mõistnud ka Riigikohus.

On riike, kus maksustamisel kasutatakse korraga nii viiviseid kui intresse. Kui maksumaksja rikub maksukohustuse täitmise tähtaega, määratakse viivised. Kui maksu tasumise tähtaega pikendatakse, tasub maksumaksja intresse. Eesti maksuõiguses on need funktsioonid ühendatud samanimelises rahalises kohustuses. Näiteks tekib intressi maksmise kohustus juhul, kui maksuhalduri ja maksukohustuslase vahelisel kokkuleppel maksuvõla tasumine ajatatakse (MKS § 117 lg 2). See fakt aga ei viita siiski õigusselguse puudumisele.

Õiguskantsler selgitas, et maksuintress ei ole karistuslik trahv, vaid mittekaristuslik rahaline mõjutusvahend, mille eesmärk on mõjutada subjekti täitma tal lasuvaid varalisi kohustusi tähtaegselt. Samale seisukohale on asunud ka Riigikohus ühes oma varases lahendis , milles kohus keeldus maksumenetluses kohaldatava intressi puhul rakendamast karistusõiguslikku põhimõtet. Intressikohustuse mittekaristuslikule iseloomule viitab ka asjaolu, et teatud juhtudel maksab intressi maksukohustuslasele riik (MKS § 116). Riigi suhtes karistusmenetluse läbiviimine on aga mõeldamatu, sest riik on ise karistusvõimu teostaja.

Samuti tuli õiguskantsleril kontrollida, kas MKS § 117 lõikes 1 sätestatud intressimäär 0,06% päevas on kooskõlas võlaõigusseaduse § 94 lõikes 1 sätestatud intressi arvestamise alustega. Õiguskantsler selgitas, et seadusandja võib, aga ei ole kohustatud avaliku õiguse valdkonda kuuluvate seaduste andmisel järgima võlaõigusseaduses sätestatut. Seega ei pea MKS §-s 117 sätestatud intressimäär olema kooskõlas võlaõigusseaduse § 94 lõikes 1 sätestatud intressi arvestamise alustega. Õiguskantsler juhtis taotluse esitaja tähelepanu ka asjaolule, et võlaõiguses on pooltel lubatud kokku leppida võlaõigusseaduses sätestatust erinevas intressimääras.

Kokkuvõttes leidis õiguskantsler, et võlaõigusseaduse ja maksukorralduse seaduse alusel makstav intress on oma sisult erinevad, mistõttu ei saa maksuintressile kohaldada võlaõiguse põhimõtteid ning puudub ka vastuolu põhiseadusega.