Käendaja pankrotimenetluses: olulisemad probleemid

Käendus on levinuim isiklik tagatis ning seda kasutatakse kohustuste täitmise tagamiseks ohtralt. Käendusega kohustub käendaja võlausaldaja ees vastutama teise isiku kohustuse täitmise eest. Käenduslepingu sõlmimisega saab võlausaldaja põhivõlgniku kõrvale käendaja näol mõnes mõttes teise võlgniku: kui põhivõlgnik oma kohustust rikub (ei täida kohustust, täidab osaliselt või nõuetele mittevastavalt), tekib käendajal kohustus täita käendusega tagatud põhikohustus.

Kui käenduslepingus ei ole otseselt teisiti kokku lepitud, eeldatakse, et põhivõlgnik ja käendaja vastutavad põhivõlgniku poolt kohustuse rikkumise korral võlausaldaja ees solidaarselt (võlaõigusseaduse (VÕS) § 145 lg 1), st võlausaldaja võib nõuda kohustuse täitmist kas põhivõlgnikult ja käendajalt ühiselt või võlausaldaja omal valikul ühelt neist. Seoses sagenenud pankrotimenetlustega on muutunud üha teravamaks küsimus, millised on põhivõlgniku või käendaja pankroti tagajärjed käendusele.

Võlausaldaja kohustused ja käendaja võimalused põhivõlgniku pankroti korral

Põhivõlgniku pankrotistumine ei lõpeta käendaja vastutust, st võlausaldaja nõue käendaja vastu ei kao. Käendaja ja põhivõlgnik vastutavad võlausaldaja ees üldjuhul solidaarselt. Seepärast säilib võlausaldajal õigus esitada põhivõlgniku pankrotimenetluses nõue käendaja vastu ka pärast seda, kui võlausaldaja on esitanud juba nõude põhivõlgniku vastu.

Küll aga näeb seadus käendaja õiguste kaitseks põhivõlgniku pankroti korral võlausaldajale ette mitu olulist kohustust. Põhivõlgniku pankroti korral on võlausaldaja kohustatud pankrotimenetlusest teadasaamisel viivitamata teatama sellest käendajale (teatamiskohustus) ja esitama oma nõude põhivõlgniku pankrotimenetluses (nõude esitamise kohustus) (VÕS § 146 lg 2). Võlausaldaja teatamiskohustuse ja põhivõlgniku pankrotimenetluses nõude esitamise kohustuse eesmärk on vältida käendaja vastutuse suurenemist juhul, kui põhivõlgnik rikub kohustust, ning tagada käendajale võimalus esitada põhivõlgniku vastu tagasinõue juhul, kui põhikohustuse täidab põhivõlgniku asemel käendaja.

Probleem tekib siis, kui võlausaldaja ei täida oma kohustusi ega teata käendajale põhivõlgniku pankrotimenetlusest või ei esita pankrotimenetluses nõuet põhivõlgniku vastu. Võlaõigusseadus näeb teatamiskohustuse ja nõude esitamise kohustuse rikkumise korral ette käendaja vastu suunatud võlausaldaja nõude vähenemise ulatuses, milles käendajale on tekkinud kahju võlausaldaja kohustuste rikkumise tõttu (VÕS § 146 lg 3). Riigikohus on rõhutanud, et käendaja peab võimaliku kahju tekkimisel tõendama, milline oleks olnud tema varaline olukord siis, kui võlausaldaja oleks esitanud oma nõude seaduses ettenähtud korras põhivõlgniku pankrotimenetluses, st näitama, kui suures ulatuses oleks nõue põhivõlgniku pankrotimenetluses rahuldatud juhul, kui võlausaldaja oleks oma nõude põhivõlgniku pankrotimenetluses esitanud.

Samas on Riigikohus rõhutanud ka seda, et võlausaldaja teatamis- ja nõude esitamise kohustuse rikkumine ei too alati kaasa käendajale kahju tekkimist ega käendaja vastutuse vähenemist. Nii võib see olla siis, kui põhivõlgniku pankrotimenetlus lõpeb näiteks raugemisega, sest võlgnikul ei ole nõuete rahuldamiseks vara, st kui võlausaldaja oleks esitanud nõude, ei oleks seda rahuldatud. Sel juhul ei teki käendajal võlausaldaja kohustuse rikkumise tõttu kahju ning võlausaldaja nõue käendaja vastu ei vähene (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 21.12.2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-113-06).

Käendajal on ka teine võimalus kaitsta oma õigusi juhul, kui võlausaldaja jätab põhivõlgniku pankrotimenetluses nõude esitamata. Kui käendaja ise on teadlik põhivõlgniku pankrotimenetlusest ning pankrotimenetlus on veel staadiumis, kus saab nõudeid esitada, on põhimõtteliselt mõeldav, et käendaja esitab põhivõlgniku pankrotimenetluses oma nõude tingimuslikuna. Käendaja nõue muutub sissenõutavaks pärast seda, kui käendaja on võlausaldaja nõude täitnud – seega on käendaja tagasinõue edasilükkava tingimusega nõue.

Keerulisem on olukord juhul, kui käendaja täidab tagatava kohustuse, mille tõttu läheb talle seaduse alusel üle võlausaldaja nõue, ning käendajal tekib tagasinõue põhivõlgniku vastu, kuid põhivõlgnik on vahepeal pankrotistunud ning pankrotistunud põhivõlgnik lõpetatakse enne, kui käendaja jõuab esitada põhivõlgniku vastu oma tagasinõude. Sellisel juhul võib käendaja tagasinõude põhivõlgniku vastu kaotada.

Võlausaldaja võimalused käendaja pankroti korral

Praktikas on kerkinud küsimus, kuidas peaks võlausaldaja reageerima käendaja pankroti väljakuulutamisele ning millised on võlausaldaja võimalused käendaja pankrotimenetluses. Käendaja vastutus tekib, st nõue muutub sissenõutavaks siis, kui põhivõlgnik rikub põhikohustust (VÕS § 145 lg 1) – niisiis saab käendust käsitleda edasilükkava tingimusega tehinguna. Käendaja pankroti väljakuulutamine ei muuda võlausaldaja nõuet sissenõutavaks.

Juhul, kui võlausaldaja nõue käendaja vastu on muutunud sissenõutavaks (st põhivõlgnik on kohustust rikkunud), ei teki üldjuhul probleeme, sest võlausaldaja saab esitada nõude käendaja kui ühe solidaarvõlgniku vastu käendaja pankrotimenetluses.

Küsimusi tekitab olukord, kus põhivõlgnik ei ole enne käendaja pankroti väljakuulutamist või käendaja pankrotimenetluses määratud nõuete esitamise tähtaega kohustust rikkunud ning võlausaldaja nõue käendaja vastu ei ole veel sissenõutavaks muutunud. Sellisel juhul on võlausaldajal võimalik esitada tagatise säilimiseks käendaja pankrotimenetluses nõue käendaja vastu kui tingimuslikust tehingust tulenev nõue.

Tingimuslik nõue kuulub tavakorras kaitsmisele nõuete kaitsmise koosolekul ning ka jaotusettepanekus arvestatakse edasilükkava tingimusega nõuet täies ulatuses. Erinevalt sissenõutavaks muutunud nõuetest ei tehta aga tingimusliku nõude puhul enne tingimuse saabumist väljamakseid. Nõudele vastav summa hoiustatakse tingimuse saabumiseni (s.o käendaja vastu suunatud nõude puhul seni, kuni põhivõlgnik rikub kohustust), kuid mitte kauemaks kui kolmeks aastaks pankrotimenetluse lõppemisest arvates (pankrotiseaduse § 152 lg 1).

Seega seab seadus tingimuslikule nõudele vastava summa hoiustamisele range ajalise piiri. Sellest lähtuvalt tekib probleem juhul, kui kolme aasta jooksul peale pankrotimenetluse lõppemist ei ole nõue sissenõutavaks muutunud. Seadus sellist olukorda ei reguleeri ning seadusest tuleneva range ajapiirangu tõttu võib võlausaldaja kaotada võimaluse kasutada tagatist. Juhul, kui võlausaldaja nõue käendaja vastu muutub sissenõutavaks vahetult pärast kolmeaastase tähtaja möödumist, võiks hea usu põhimõttele tuginedes taotleda seadusest sätestatud tähtaja kohaldamata jätmist. Siiski tuleb möönda, et sellise olukorra seaduses reguleerimata jätmine võib tuua kaasa võlausaldaja õiguste kahjustamise.

Artikkel ilmus advokaadibüroo Varul Vilgerts Smaliukas maksejõuetusõiguse infokirjas.

Autor: Lemmi Kann, Juulika Aavik