Saneerimisseaduse probleemid ja vajalikud muudatused

Püstitatud eesmärkide kohaselt peaks saneerimismenetlus tooma kasu kõigile osapooltele: võlausaldaja nõuded peaksid saama tänu ettevõtja majandustegevuse tervendamisele rahuldatud suuremas ulatuses kui pankroti puhul ning ettevõtjal on tänu saneerimisele võimalus säilitada oma ettevõte.

Natuke rohkem kui aasta pärast saneerimisseaduse jõustumist on veel vara öelda, kuivõrd hästi on uus menetlus ennast õigustanud. Siiski on senine rakenduspraktika toonud esile juba piisaval hulgal probleeme, millest kõiki ei ole võimalik lahendada saneerimisseadust muutmata. Millised need probleemid on?

Teatavasti on praegu võimalik algatada saneerimismenetlus juhul, kui ettevõtja maksejõuetuse tekkimine tulevikus on tõenäoline, st tegemist on nn ähvardava maksejõuetusega. Põhimõtteliselt tähendab eeltoodu seda, et pärast ettevõtja sisenemist ajutise maksejõuetuse faasi ei saa saneerimismenetlust enam algatada. Selline piirang on osutunud liialt piiravaks, pärssides potentsiaalselt saneerimiskõlblike ettevõtete päästmist. Lisaks tuleb arvestada, et saneerimisavalduse esitamise ajal esinev maksejõuetus likvideeritakse üldjuhul saneerimiskava vastuvõtmisega (nõuete vähendamise või nende maksetähtaja pikendamise teel). Eeltoodut arvestades on vaja kehtivat seadust muuta ning lubada algatada saneerimismenetlus ka ajutiselt maksejõuetu ettevõtte suhtes.

Peatselt pärast saneerimisseaduse jõustumist tõstatati küsimus, kas maksunõudeid (sama kehtib tegelikult ka muude avalik-õiguslike nõuete kohta) saab saneerimismenetluses sarnaselt eraõiguslike nõuetega ümber kujundada. Maksu- ja Tolliamet asus seisukohale, et maksunõudeid ei ole võimalik saneerimise käigus ümber kujundada, kuna maksukorralduse seadus ei näe sellist võimalust ette. Üllataval kombel nõustusid nii mõneski saneerimisasjas madalama astme kohtud maksuhalduri positsiooniga. Sellist tõlgendust ei saa aga õigeks pidada: saneerimise kui võlausaldajate kollektiivse menetluse seisukohalt ei esine objektiivset põhjendust, mis õigustaks maksunõudele eelisseisundi andmist. Olgu vaid märgitud, et maksunõuet ei eelistata teistele nõuetele ka pankrotimenetluses.

Praktilise aspektina ei saa jätta märkimata, et võimatus maksunõudeid saneerimiskavaga ümber kujundada muudaks saneerimise enamikul juhtudel teostamatuks ning kahandab tunduvalt ülejäänud võlausaldajate huvi saneerimise vastu. Ehkki praktikas on probleemi ületamiseks kasutatud nii mitmelgi juhul maksuvõla ajatamist üldises korras väljaspool saneerimismenetlust, ei saa seda pidada võrdväärseks nõuete ümberkujundamisega saneerimismenetluses, sest maksuvõla ajatamine eeldab maksuhalduri nõusolekut.

Keeld maksuvõlga ümber kujundada tähendaks põhimõtteliselt seda, et kaob ära võimalus teha saneerimismenetluse toiminguid edukalt. Kujunenud ebamäärasesse olukorda tõi selguse Riigikohtu 18.11.2009. a otsus kohtuasjas nr 3-2-1-122-09, kus Riigikohus asus seisukohale, et maksunõuet on võimalik saneerimismenetluses ümber kujundada. Jääb vaid üle loota, et seadusandaja ei asu lühiajalise suurema maksulaekumise nimel saneerimisseadust maksunõuete kohtlemise osas muutma.

Praktikas on probleeme tekitanud ka saneerimismenetluse tähtaegadest kinnipidamine. Nimelt näeb saneerimisseadus ette, et tähtaeg, mille jooksul saneerimiskava tuleb esitada kohtule kinnitamiseks, ei tohi ületada 60 päeva. Selle tähtaja järgimine on tegelikkuses osutunud äärmiselt keeruliseks, arvestades aega, mis kulub võlausaldajate teavitamisele, saneerimiskava koostamisele, võlausaldajatega läbirääkimistele ning saneerimiskava projekti võlausaldajatele kättetoimetamisele ja projekti vastuvõtmisele.  Kohtul puudub võimalus nimetatud tähtaega pikendada. Kui saneerimiskava ei esitata kohtule tähtaegselt, kuulub saneerimismenetlus ennetähtaegsele lõpetamisele. Valitud lahendus on liialt jäik ning kaaluda tuleks seaduse muutmist selliselt, et kohtul oleks võimalik tähtaega ettevõtja taotlusel mõnevõrra pikendada, nt 30 päeva võrra.

Erinevalt pankrotimenetlusest ei ole saneerimismenetluses võimalik võita tagasi võlgniku tehinguid, millega on kahjustatud võlausaldajate huve. Tegemist oli seadusandja teadliku valikuga – tagasivõitmise võimaldamine või mittevõimaldamine on pigem õiguspoliitiline otsustus. Suurem probleem seisneb aga selles, et saneerimisseadus ei reguleeri saneerimismenetluse mõju pankrotiseaduses sätestatud tehingu tagasivõitmise tähtaegade kulgemisele, mistõttu on oht, et saneerimisele järgnevas pankrotimenetluses ei pruugi tagasivõitmine olla enam võimalik. Vältimaks ettevõtjapoolsete kuritarvituste ohtu ning suurendamaks võlausaldajate kindlustunnet, on vajalik kehtivat regulatsiooni tagasivõitmise küsimuses täiendada. Tuleb näha ette kas tagasivõitmise võimalus saneerimismenetluse raames või vastavalt pikendada tagasivõitmise tähtaegu saneerimismenetluse võrra.

Saneerimise õnnestumine sõltub suuresti sellest, kas ettevõtjale on tagatud majandustegevuse jätkamiseks ja ümberkorraldamiseks vajalik krediit. Just saneerimise algfaasis on ümberkorralduste tegemiseks hädasti raha juurde vaja, kuid ettevõtja enda positiivsete rahavoogude taastumine võtab paratamatult aega. Üldjuhul ei ole võlausaldajad huvitatud lisaraha paigutamisest majandusraskustes vaevlevasse ettevõttesse. Üheks võimaluseks nende huvi suurendada on anda uuele krediidiandjale teatav eelisseisund. Näiteks võlausaldaja, kes nõustub andma saneeritavale ettevõtjale uut krediiti, peaks saama oma nõude saneerimiskava tühistamisele järgnevas pankrotimenetluses rahuldatud enne teiste pankrotivõlausaldajate nõudeid. Saneerimisseadus sellist kaitset uue krediidi andjale siiski ei võimalda, erinedes selle poolest pankrotiseaduse kompromissi regulatsioonist. Arvestades asjaolu, et lisaraha kaasamine on saneerimise õnnestumise seisukohalt üks võtmeküsimusi, tuleb seaduses luua uue krediidi andjatele adekvaatne kaitsemehhanism.

Probleeme tekitab ka pandipidajate positsioon. Tuleb tõdeda, et saneerimismenetlus võib nende seisukohalt olla äärmiselt kitsendav, sest pandipidaja nõuet käsitletakse saneerimismenetluses nagu iga teise võlausaldaja nõuet. Kui pandipidaja nõude suurus ei taga talle vajalikku häälteenamust saneerimiskava vastuvõtmiseks, võib tulemus olla tema jaoks võrdlemisi ebaõiglane, arvestades pandiõiguse eesmärke ja mõtet. Üldjuhul peaks igasugune maksejõuetusõigus muutma pandiõiguste süsteemi võimalikult vähe, sest vastasel korral kaotaksid pandiõigused suuresti oma majandusliku tagatise funktsiooni.

On märkimisväärne, et pandipidajate õigused on saneerimismenetluses halvemini kaitstud kui pankrotimenetluses kompromissi korral. Sellist olukorda ei saa pidada põhjendatuks ning pandipidaja positsioon vajab saneerimismenetluses tugevdamist. Eelkõige tuleb kaaluda piirangute seadmist pandiga tagatud nõuete ümberkujundamise ulatusele ja tähtajale. Samuti tuleks kaaluda pandipidajatest eraldi võlausaldajate rühma moodustamist, mis tagaks saneerimiskava vastuvõtmise üle hääletamisel nende õiguste parema kaitse.

Kahtlemata ei kujuta eelkirjeldatu endast ammendavat loetelu saneerimisseaduse ligemale aastase rakenduspraktika käigus tõusetunud küsimustest ja probleemidest. Positiivse aspektina tuleb esile tuua, et justiitsministeeriumis on koostamisel saneerimisseaduse muutmise eelnõu, mille käigus peaksid nii eelviidatud kui ka paljud teised kitsaskohad saama likvideeritud.

Artikkel ilmus advokaadibüroo Varul Vilgerts Smaliukas maksejõuetusõiguse infokirjas.

Autor: Lemmi Kann, Tarmo Peterson