26. veebruar 2010

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Järgneb ülevaade Hardo Pajula ettekandest.

Mida kapitalismi kirujate koorilt kuulda võib? Et ega midagi pole juhtunud, majanduslik heaolu oli näiline ja tegelikult on kõik halvasti? Meie edukäik on siiski olnud muljetavaldav. Meie nominaalne SKT on kasvanud kolm korda. Meie elatustase on kasvanud ühelt viiendikult kahe kolmandikuni Euroopa keskmisest.

Kiputakse ära unustama, mis moodi nägi maailm välja aastal 1988. Kipume tähelepanu alt välja jätma ka selle, et ühiskondlikud muutused on olnud palju laiaulatuslikumad. Tänapäeval on iseenesest mõistetav, et saab olla suure ettevõtte finantsjuht end poliitiliselt määratlemata. Aga 20 aastat tagasi polnud see enesestmõistetav. Tänavu ei pea me minema ka maiparaadile.

Suur osa majandusedust on siiski olnud näiline, kuna eelmise poolaja ilmaolud olid meile erakordselt soodsad.

Igaüks kes õpib ära j-tähe, räägib jätkusuutlikust arengust ja vaatab vesiste silmadega telekaamerasse või auditooriumile. Jätkusuutlikku arengut pole olemas.

Kui hakkame vaatama, kust see jama siis tuleb, saame mõõta, kui palju on töösisendit, kapitalisisendit ja kui palju selle arvele langeb. Valdav osa uuringutest näitab, et suur osa jääb töö- ja kapitalisesendist selgitamata ja seda nimetatakse Solow’ jäägiks. Ammendamatud ressursid ongi eelkõige inimeste nutikus ja võrgustikud ehk inimeste tihedamast läbikäimisest tulenev kasu, mis näib arengut edasi lükkavat.

Ega nutikus nüüd päris tühja koha pealt ka ei tule, see eeldab, et mingi kooliharidus on seal ikkagi all.

Järelejõudmisteooria ütleb, et vaene riik on vaene sellepärast, et seal on ühe elaniku kohta vähe kapitali ja rikkas riigis on elaniku kohta kapitali palju. Kuid rikkas riigis on kapitali piirtootlikkus madal, seetõttu liigub kapital vaesesse riiki, kuni tasemed võrdsustuvad. Praktika näitab, et see alati ei kehti. Võtame näiteks Iirimaa ja Tansaania. Iirimaa sai seejuures ”klubisse”, kuid Tansaania lükati sealtki välja, kus ta oli.

Maailmas on väga vähe piirkondi, kus mänguväljak on parem kui siin. Läänemere äärsete riikide rahvastik ja SKT ulatub samale tasemele kui Lõuna-Koreal, mis on maailma 12. riik. Seega, kui muul maailmal läheb hästi, peaks meil minema veelgi paremini.

Kui tuleme konkreetselt euro juurde, siis rahaturgude jaoks on euro peaaegu kohal. Euro teeb palliplatsi, millel teist poolaega hakkame mängima, oluliselt tasasemaks. Pikas perspektiivis toob euro alla kapitali hinna.

Väljaku silumine pole aga tasuta ja euro hinnaks on loobumine varuväljapääsust. Me näeme seda Kreeka näitel. Sisulised reformid, mida Kreeka teinud pole, muutuvad veel põletavamaks järgnevatel aastatel. Välispoliitiline orientatsioon, riigi roll ja hoolekandesüsteemi taskukohasus kerkivad lähiajal Eestis täie teravusega esile. Võib-olla mitte veel järgmistel valimistel, aga edaspidi kindlasti.

Autor: Lemmi Kann, Anne Oja