Mida teha, kui ettevõtte müügihind on null?

Kõige tüüpilisem põhjus, miks ettevõtete ostu-müügi tehingud katki jäävad, on erinevad nägemused ettevõtte hinnast, kirjutab Ernst & Young Baltic AS-i tehingute nõustamise osakonna juhtivkonsultant Lili Kirikal. Aga mida tähendab ja mida peaks ette võtma siis, kui ettevõtte eest pakutav müügihind on null või peaks lausa peale maksma selle eest, et ettevõttest lahti saada?

Esiteks tuleks aru saada, mis vahe on ettevõtte väärtusel ning ettevõtte müügihinnal. Paljudele ettevõtte omanikele tundub paradoksaalne see, kui kasumis oleval ja stabiilsel ettevõttel müügihetkel ikkagi mingit väärtust ei ole. Kuidas saab selline asi võimalik olla?

Seda esmapilgul vastuolulisena näivat olukorda saab üsna lihtsalt selgitada niinimetatud „korteri näite“ abil.

Oletame, et me ostsime 2006. aastal korteri 2 miljoni krooni eest. Ostu finantseerimiseks saime pangast 90% ulatuses võrdsete põhiosa maksetega laenu 18-ks aastaks ning ülejäänud 200 tuhat krooni võtsime omast taskust.

Kui me nüüd soovime sedasama korterit müüa 2009. aastal, kusjuures korter on täpselt sama heas korras kui ostuhetkel, pakutakse meile müügihinnaks 1,2 miljonit krooni. Samas on meie pangalaenu jääk 1,5 miljonit krooni. See tähendab seda, et korterist lahtisaamiseks peame me pangale 300 tuhat krooni ikkagi ära maksma ning lisaks jääme oma esialgselt investeeritud 200 tuhandest kroonist ilma.

Kokkuvõttes on tegu väga kurva, aga ka väga tüüpilise looga praegusel ajal.

Ettevõtete müük on põhimõtte poolest väga sarnane korteri müügiga. Vahe on ainult selles, et korteri müügiga tavaliselt ei lähe laenud korteri uuele omanikule kaasa, aga ettevõtte müügil lähevad. See tekitabki olukorra, kus uus omanik näeb ettevõtte väärtusena 1,2 miljonit krooni, aga kuna ta saab ettevõttega kaasa 1,5-miljoni kroonise laenukohustuse, siis on ettevõttel tema jaoks negatiivne väärtus.

Kui eeldada, et ettevõtte rahavoogude ja tulevikuperspektiividega pole võrreldes näiteks 2006. aastaga midagi muutunud, siis võib negatiivne müügiväärtus tulla järgmistest põhjustest:

· Laenukoormus on nii suur, et „sööb“ ettevõtte väärtuse ära;· Kõikide ettevõtete väärtused turul on vähenenud (peamiselt diskontomäära suurenemise tõttu, mis tuleneb turu üldiste riskide suurenemisest);· Mõlema ülaltoodud asjaolu kombinatsioon (mida me vaatasimegi „korteri näites“).

Kui arusaamine ettevõtte müügihinna põhjustest on selgunud, on järgmiseks küsimuseks: „Mida selle teadmisega peale hakata?“ Kui müügihind on null, kas siis peaks ikkagi ettevõtte maha müüma või peaks selle endale jätma ja lootma, et ehk ajad lähevad paremaks?

Teoreetiliselt õige vastus on muidugi see, et kui väärtus ei ole just negatiivne (mis tähendab seda, et peaks kaaluma pankrotti), siis ei tohiks vahet olla, kas ettevõte müüa või jätta endale. Sest kui ettevõtte tulevaste rahavoogude nüüdisväärtus (ehk ettevõtte väärtus) on võimeline katma vaid praegust laenukoormust, ei tohiks olla vahet, kas sa jätad enda kohustuseks praeguste ja tulevaste laenude tasumise (ettevõtte loodetavate rahavoogude arvelt) või teeb seda potentsiaalne ostja.

Samas tuleneb ettevõtte väärtus alati teatud tulevikuprognoosidest, millesse käesoleval hetkel usutakse. Aga prognooside peamine tunnus on see, et kõik ei lähe alati nii nagu prognoositakse. Võib minna paremini, aga võib minna ka tunduvalt halvemini.

Praeguses olukorras on ettevõtetel tõenäoliselt kõige raskemad just käesolev ja ilmselt ka järgmine aasta, kui nad võivad vajada lisakapitali selleks, et püsima jääda ja jälle kasumlikuks saada. Sellises olukorras peaks omanik mõtlema, kas ta pigem soovib kohe ettevõttest lahti saada ning sellega ka pääseda riskist, et äkki vajab ettevõte rohkem raha kui ta arvab, või jätta ettevõte enda kätte ning teha ise vajalikud investeeringud.

Viimase valiku puhul peaks muidugi mitu korda järgi mõtlema, kas ettevõtte oodatavad (aga riskiga seotud) kasumid tulevikus on seda väärt, et neid investeeringuid teha. Võib-olla on ikkagi targem ettevõte null hinnaga maha müüa selle asemel, et sinna veel raha matta, kui raha oleks võimalik kuskil mujal kasumlikumalt või vähem riskantsemalt kasutada.

Loomulikult on oma ettevõttel ka emotsionaalne väärtus, aga ikkagi tasuks erapooletu eksperdiga konsulteerida, kas ettevõte on piisavalt väärt selleks, et selle püsimajäämiseks veel investeeringuid teha. Kaaluma peaks kõiki võimalikke variante, sealhulgas teisi investeerimisvõimalusi.

Autor: Casal