Praeguse kava järgi jõustub uus töölepingu seadus (TLS) 1. juulil 2009 ja tunnistatakse kehtetuks praegu kehtiv puhkuseseadus(PuhkS). Üks olulisi muudatusi on see, et kui uue TLS-i kohaselt on tööandjal kohustus puhkust anda, siis töötajal ei ole kohustust puhkust kasutada.
Käesolev artikkel põhineb uuel töölepingu seadusel, seletuskirjal ning selle tõlgendamisel. Ei saa välistada, et aja jooksul võivad tõlgendused muutuda, nt kohtupraktika põhjal.
Suured muudatused tööandja ja töötaja suhetes tulenevad osalt majanduslikest mõjuritest, kuid peatselt muutub olulisel määral ka õiguslik baas, sh puhkuste regulatsioon. Praeguse kava järgi jõustub uus töölepingu seadus (TLS) 1. juulil 2009. Sellest hetkest tunnistatakse kehtetuks praegu kehtiv puhkuseseadus (PuhkS) ning kõike puhkusesse puutuvat reguleerivad töölepingu seadus ning Vabariigi Valitsuse määrused.
Üks olulisi muudatusi on see, et kui uue TLS-i kohaselt on tööandjal kohustus puhkust anda (§ 28 lg 2 p 3), siis töötajal ei ole kohustust puhkust kasutada (vrdl TLS § 15 ja PuS § 7). See ei tähenda, et töötaja võib puhkuste ajakavas ühepoolselt muudatusi teha. Puhkuse ajakava on kohustuslik dokument ning pärast kehtestamist siduv nii töötajale kui ka tööandjale. Õigus puhkuse kasutamisest keelduda tähendab pigem seda, et töötajal on soovi korral õigus puhkuse ajal tööle tulla. Eksperdid on põhjendanud seda sellega, et enamik Eesti ettevõtteid on väga väikesed ning seal ei peaks seadus liiga palju piiranguid ette nägema.
Näiteks on toodud käesolevasse ajakirja hästi sobiv juhtum, kus väikeettevõtte raamatupidaja võib tööandjale head soovides tulla puhkuse ajal tööle, et esitada vajalikud maksudeklaratsioonid.Vaevalt küll see muudatus igapäevases elus midagi oluliselt muudab. Spetsialistid soovitavad, et kui töökorralduslikult on keeruline lubada töötajal puhkuse ajal tööl viibida (nt tootmises), võiks sisekorralduslikus dokumendis kehtestada reegli, et puhkuse ajal tööle tulemiseks peab töötaja küsima tööandja nõusolekut.
Puhkusearvestuse alused muutuvad oluliselt
Väga suure mõjuga on muudatus, mille kohaselt minnaksetööaastapõhiselt puhkusearvestuselt üle kalendriaastapõhisele ning oluliselt lühendatakse puhkusenõude aegumise tähtaega (TLS § 68). Tegemist on muudatusega, mis märkimisväärselt lihtsustab puhkusearvestaja tööd. Kui seni tuli iga töötaja puhul eraldi jälgida, millise perioodi eest talle puhkust arvestada, siis edaspidi on kõigile periood ühtne. Aeg, mille eest puhkusenõue tekib, on kalendriaasta, st periood jaanuarist detsembrini.
TLS-i rakendussätetes (§ 138) on reguleeritud ka üleminek tööaastapõhiselt arvestuselt kalendriaastapõhisele arvestusele. Seaduse jõustumisel tuleb teha tasaarvestus seni väljatöötatud, kuid saamata või saadud, kuid väljatöötamata puhkusega. Tasaarvestus tehakse 2010. aastal. Tasaarvestuse korral loetakse puhkusenõude tekkimise aluseks kalendrikuu, milles töösuhe kestis vähemalt 15 kalendripäeva. Kui tasaarvestuse tulemus ei väljendu täisarvus, siis ümardatakse ülespoole. Tasaarvestuse kohta võib leida detailseid näiteid
TLS-i eelnõu seletuskirjast.
Päris selge ei ole veel, kas puhkust antakse ette või tagantjärele, TLS-i mõned sätted viitavad esimesele, mõned aga teisele variandile. Käesolevas artiklis on lähtutud levinuimast tõlgendusest, et puhkust antakse jooksva kalendriaasta eest. Seega peaks puhkuse andmine välja nägema nii, et aasta alguses kehtestatakse puhkuste ajakava, kus määratakse kõigi töötajate puhkus ette eeloleva kalendriaasta eest.
Puhkuste ajakava koostamine tugineb enam-vähem praegu kehtivale põhimõttele. TLS-i § 69 lg 1 kohaselt määrab põhipuhkuse aja tööandja, arvestades töötajate soove, mis on mõistlikult ühildatavad ettevõtte huvidega. Rohkem on rõhku pandud töötajate huvide arvestamisele, st töötajate huvid võib arvestamata jätta vaid siis, kui need on tööandja huvidega vastuolus. Nt kui tegemist on kiirlaevandus- või põllumajandusettevõttega, võib eeldada, et puhkuse nõudmine suvisel ajal ei ole kooskõlas tööandja huvidega. Arvestama peab küll TLS-i § 69 lg-s 7 nimetatud töötajate soovidega.
Puhkuste ajakavast jäävad tihti välja töötajad, kes asuvad tööle sama kalendriaasta jooksul. Nende puhul arvestatakse puhkust võrdeliselt kalendriaastal töötatud ajaga. Puhkust peab andma aga alles pärast 6-kuulist töötamist. (TLS § 69 lg 2).
Näiteks kui töötaja asus tööle veebruaris, kuid enne puhkuste ajakava kehtestamist, siis võib talle juba puhkuste ajakavas määrata puhkuse 11 kuu eest. Kui töötaja asus tööle nt mais, siis tekib tal õigus võtta puhkust novembris, kuid siis saab ta seda vaid 6 kuu eest. Kui ta sellel aastal puhkamisvõimalust ei kasuta, määratakse talle järgmise aasta puhkuse ajakavas kogu järgmise aasta puhkus ning lisaks puhkus eelmise aasta 8 kuu eest. Eelnevatel aastatel kasutamata jäänud, kuid veel aegumata puhkus tuleb kindlasti ajakavasse märkida
Puhkuste ajakavast tuleb töötajaid teavitada hiljemalt kalendriaasta esimese kvartali jooksul. Siiski on tööandjale tavaliselt kasulik teha puhkuste ajakava valmis võimalikult vara. Ka uues TLS-s on säilitatud töötaja õigus ajakavasse kandmata puhkuse väljavõtmiseks teatada ette vaid 14 kalendripäeva. Seega võib tekkida situatsioon, kus töötaja läheb puhkusele tööandjale ebasobival ajal (vt täpsemalt
ajakirjas RP. nr 31, 2009).
Näiteks tööandjale võib puhkuste ajakava võimalikult hiline teatavakstegemine kasulik olla siis, kui töötaja sai esimese kvartali jooksul tasustamata puhkust või sellel perioodil tööleping lõpetati. Sellisel juhul on võimalik koostada ajakava nende tingimustega arvestades ning töötajale jääb üleliigne puhkus andmata.
Eelnevast nähtub, et tegelikult on töötaja pidevalt eelisseisus, talle antakse tavaolukorras alati puhkust ette, nn puhkuseavanssi. Küll on tööandjal õigus TLS-i § 78 lg 3 alusel töötaja lõpparvest kinni pidada tasu väljatöötamata põhipuhkuse eest. Siiski võib tööandjal jääda probleem juhul, kui maksmisele kuuluv töötasu on väiksem kui täitemenetluse seadustikus sätestatud piirmäär.
Lisaks sellele võib juhtuda, et samasse aastasse langevad perioodid, mille eest puhkusenõuet ei teki, nt tasustamata puhkus. Ka selle võrra võib tööandja olla puhkust rohkem andnud. Praktikas ei juhtu seda üksnes olukorras, kus töötajale on antud puhkust tagantjärele, st alati järgmisel kalendriaastal. See on aga vastuolus seaduse teiste normidega. Kui töölepingu lõppemisel ei ole töötaja saanud kätte kogu väljateenitud puhkust, siis on tööandjal jätkuvalt kohustus hüvitada see rahas, kui puhkus ei ole aegunud (TLS § 71).
Puhkust ei saa mitu aastat edasi lükata
Puhkusenõude aegumistähtaega on oluliselt muudetud. Kui seni aegus puhkus 4 aastaga ning enne 2002 välja teenitud puhkus üldse ei aegunud, siis TLS-i kohaselt on puhkusenõude aegumistähtajaks 1 aasta. See tähendab, et kui puhkust ei antud sellel kalendriaastal, mil see välja teeniti ning ka mitte järgmisel, siis loetaksegi puhkus aegunuks. Sellise muudatuse eesmärk on panna töötajad puhkama õigeaegselt. Kui töötaja teab, et hiljemalt järgmise kalendriaasta lõpuks tema puhkus kasutamata jätmise korral aegub, siis ta ei lepi enam tööandjaga kokku, et puhkab kunagi tulevikus. Töötaja ise hakkab huvi tundma selle vastu, et õigel ajal puhata.
Palju on tekkinud küsimusi, mis saab enne TLS-i jõustumist väljatöötatud puhkustest? Seda reguleerib TLS § 137, mille kohaselt aegub enne TLS-i vastuvõtmist väljateenitud puhkus 4 aastaga alates puhkusenõude tekkimisest, st ajast, mille eest talle puhkust arvestati. Selles sättes on üks grammatiline viga, nimelt on praegu kirjas, et § 137 kehtib enne TLS-i vastuvõtmist (17.12.2008) väljatöötatud puhkuse kohta. Kaalutakse selle parandamist selliseks, et säte kehtib enne TLS-i jõustumist (1.07.2009) väljatöötatud puhkuse kohta. Teiseks on siin tõusetunud küsimus nende töötajate õiguspärasest ootusest, kelle puhkus praeguse PuS-i järgi ei aegugi (enne 2002. a väljateenitud puhkus). Kas on võimalik tagantjärele öelda, et aegub küll, 4 aastaga ning millisest hetkest siis seda 4 aastat arvestama hakata? Kui TLS-s selles osas muudatusi ei tehta, selgub lõplik tõde alles kohtuvaidluste käigus.
Puhkuste pikkuse osas olulisi muudatusi ei ole toimunud. Põhipuhkuse kohustuslikuks kestuseks on jäänud 28 kalendripäeva ja pikendatud põhipuhkuse kestuseks 35 ning haridus- ja teadustöötajatel kuni 56 kalendripäeva Vabariigi Valitsuse määruse (TLS § 55–58) kohaselt. PuS § 10 toodud lisapuhkused kaovad. Loomulikult võivad pooled kokku leppida seaduses sätestatust pikemas puhkuses. Sealjuures nõutakse puhkuse kestuse kindlaksmääramist kirjalikus dokumendis, kas töölepingus või tööandja esitatavas muus dokumendis. Nagu ka varemalt, ei arvata puhkuse hulka rahvuspüha ega riigipühi.
Küll on aga muutunud õppepuhkuse saamise alused ning võimalik päevade arv. Kehtiv täiskasvanute koolituse seadus (TäKS) ei võimalda nõuda õppepuhkust ajal, mil töötaja töötab ja õpib täiskoormusega. See oli oluline puudus ja täielikus vastuolus tegeliku eluga. On ju paljudes kõrgkoolides täiskoormusõpe korraldatud nii, et tööaega see oluliselt ei sega, nt õhtuti ja nädalavahetuseti. Puudus kõrvaldatakse TäKS-i § 8 muutmisega, mille kohaselt võib õppepuhkust anda ka tasemekoolituse päevases õppevormis ja täiskoormusega õppes. Töötajale on see säte soodsam, kuid tööandjale paneb täiendava kohustuse.
Kui praegu on õppepuhkuse ja selle hüvitamise ulatus väga detailselt reguleeritud, siis TLS-i kohaselt on süsteem muudetud lihtsamaks. Õppepuhkust peab andma kuni 30 kalendripäeva, keskmist töötasu makstakse 20 kalendripäeva eest (taseme- ja tööalases koolituses) ning tasemekoolituse lõpetamisel antakse veel 15 kalendripäeva, millal makstakse töötasu alammäära. Lisaks peab tööandja andma tasustamata õppepuhkust sisseastumiseksamite tegemiseks.
Muude täiendavate puhkuste regulatsioon on jäänud üldjoontes samaks. Nimetada võib veel seda, et edaspidi ei anta töötajale võimalust kasutada või katkestada lapsehoolduspuhkust ette teatamata. Ette peab teatama vähemalt 14 kalendripäeva. Muudatus on igati vajalik, sest kehtiva seaduse alusel võis pahatahtlik töötaja seada tööandja ja enda asendaja raskesse olukorda, tulles tööle või lahkudes päevapealt. Isapuhkuse osas võib veel ette tulla muudatusi, seega ei ole praegu sellel mõtet peatuda.
Puhkusetasu arvestamise alused veel selgusetud
TLS-st nähtub, et puhkusetasu tuleb arvestada keskmise palga arvutamise tingimuste ja korra järgi. See Vabariigi Valitsuse määrus ei ole käesolevaks ajaks veel vastu võetud ning seetõttu ei saa sellel pikemalt peatuda.
Küll aga näeb seadus ette laiemad piirid puhkusetasu väljamaksmisele. Seni on PuhkS-i § 24 lg 1 nõudnud puhkusetasu väljamaksmist eelviimasel tööpäeval enne puhkuse algust. TLS-st aga tuleneb, et reegel jääb küll samaks, kuid tööandja võib töötajaga kokku leppida teistmoodi. Teisiti ei tohi kokku leppida hilisemaks kui puhkusele järgnevaks palgapäevaks. Sellise kokkuleppe võib lülitada kohe töölepingusse või sõlmida eraldi kokkulepe enne puhkuse algust. Eelnevast tulenevalt kaob töötajal ka õigus nõuda puhkuse pikendamist tasuga viivitamise aja võrra, kuid ta võib nõuda viivist võlaõigusseaduse alusel.
Autor: Kaire Lang
Seotud lood
Raamatupidajate töö on paratamatult seotud ka keeruliste võlgnike ja võlgadega. Paraku on võlgnikega tegelemine sageli aeganõudev ja stressirohke, sest tuleb saata meeldetuletusi ja tegeleda ka vaidlustega.
Infopanga võlaregistril on nüüd olemas tõhus lahendus, mis säästab raamatupidajate aega ja ka närve.
Enimloetud
2
Enim on maksuvõlglasi aastaga juurde tulnud hulgi- ja jaekaubanduses.
Viimased uudised
Enim on maksuvõlglasi aastaga juurde tulnud hulgi- ja jaekaubanduses.
Hetkel kuum
Enim on maksuvõlglasi aastaga juurde tulnud hulgi- ja jaekaubanduses.
Tagasi Raamatupidaja esilehele