Autor: Raamatupidaja.ee • 11. märts 2009
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Ebatõenäoliselt laekuvate arvete analüüs ja hindamise meetodid

Paratamatult toob muutusi kaasa hetkel turul valitsev majanduslik situatsioon ning iga ettevõtte juhtkonna soov näidata häid finantstulemusi. Käesoleva artikli eesmärk on juhtida tähelepanu ostjatelt laekumata nõuetele ja ebatõenäoliselt laekuvate summade analüüsimisele ning hindamisele. Kui jätta nõuete inventuur tegemata, võib ettevõtte bilanss saada ülehinnatud ning see ei kajasta õiglaselt ettevõtte finantsseisundit.

Kogemusele tuginedes võib väita, et ostjatelt laekumata nõuded on üks valdkond, mille osas auditite käigus kõige rohkem paranduskandeid tehakse või mille saldo osas audiitor ja ettevõtja eriarvamusele jäävad.  Seda põhjusel, et ettevõtjad ei ole enda jaoks kehtestanud nõuete hindamise põhimõtteid või on küll põhimõtted kehtestanud, kuid ei ole neid rakendanud või on need liigselt optimistlikud. Tihti on ettevõtjad veendunud, et küll need summad ühel päeval laekuvad. Täna? Praeguses situatsioonis? Ega ikka pruugi laekuda küll!

Nõuete arvestust käsitlevad raamatupidamisstandardid RTJ 3 ja IFRS 32.  Vastavalt RTJ 3-le võetakse finantsvara algselt arvele soetusmaksumuses, milleks on selle finantsvara eest saadav õiglane väärtus. Edaspidi kajastatakse kõik finantsvarad bilansis üldjuhul korrigeeritud soetusmaksumuses.  Igal bilansipäeval tuleb hinnata, kas esineb tunnuseid, et  nõuete väärtus oleks vähenenud. Juhul kui selliseid tunnuseid esineb, tuleb nõue alla hinnata eeldatavasti tulevikus laekuvate maksete nüüdisväärtuseni. Väärtuse langusest tulenevad allahindlused kajastatakse kasumiaruandes kuluna.

Praktika näitab, et tihti ei ole ettevõte kehtestanud piisavalt selgeid printsiipe nõuete ebatõenäoliseks kandmisel ning raamatupidajad ei ole nõuete inventeerimisel järjepidevad. RTJ 3 § 7 näeb ette, et finantsvarade väärtuse languse tuvastamisel tuleb arvesse võtta kogu aruande koostamise ajaks teada olev informatsioon (kaasa arvatud pärast bilansipäeva teatavaks saanud asjaolud, mis annavad teavet juba bilansipäevaks aset leidnud väärtuse languse kohta), mis võib mõjutada finantsvara väärtust.  Praeguses majandusolukorras on nõuete väärtuse langus paljuski tingitud majanduskeskkonna üldisest halvenemisest, mis võib mõjutada võlgnike maksevõimet.

Millest nõuete aegumise analüüsimisel lähtuda

Aruannetes esitatava info adekvaatsuse nõude tõttu on vaja hinnata ebatõenäoliselt laekuvate summade suurus, vähendada selle võrra ostjate tasumata summasid ning ühtlasi esitada summade ebatõenäolisest laekumisest põhjustatud kulu. Iga ettevõte on omanäoline ning raamatupidamise hea tava annab selleks puhuks mitmeid valikuvariante. Iga ettevõte peaks valima endale kõige sobilikuma meetodi ning rakendama seda järjepidevalt. Kui laekumata jäävaid summasid aruandes ei esitataks, oleks varad ja kasum ülehinnatud ning samuti oleks rikutud tulude-kulude vastandamise printsiip.

RTJ 3 § 31 selgitab, et individuaalselt oluliste finantsvarade väärtuse langust tuleb hinnata iga objekti puhul eraldi. Selliste finantsvarade, mis ei ole individuaalselt olulised ja mille suhtes ei ole otseselt teada, et nende väärtus oleks langenud, võib väärtuse langust hinnata kogumina. Finantsvarasid, mille väärtuse langust on individuaalselt hinnatud, ei kaasata kogumitena hinnatavate finantsvarade gruppidesse juhul, kui neil esinesid individuaalsed väärtuse languse tunnused; nad kaasatakse kogumitena hinnatavate finantsvarade gruppidesse juhul, kui neil puudusid individuaalsed väärtuse languse tunnused (IAS 39, §64).

Ebatõenäoliselt laekuvaid summasid on võimalik hinnata kas kogemuslikel alustel või rakendada summade otsest mahakandmist. Ebatõenäoliste summade suurust on võimalik hinnata, määrates ebatõenäoliselt laekuvate summade osatähtsuse krediidimüügitulus või ostjate tasumata summade lõppjäägis või siis koostades nõuete vanuselise analüüsi. Enimlevinud meetod on hinnata nõudeid individuaalselt või siis nõuete vanuselise analüüsi järgi. Vähem levinud praktika on kogemuslikel alustel hinnangulise allahindluse moodustamine kogumina.

Ebatõenäoliselt laekuvate summade hindamine ja kuluks kandmine põhineb möödunud aastate kogemustel, kuid tuleb hinnata bilansipäeva seisuga, arvesse võttes kogu aruande koostamise ajaks teada olevat informatsiooni (k.a pärast bilansipäeva teatavaks saanud asjaolusid), ning ebatõenäoliselt laekuvate summade kui ka kulu suurus on hinnanguline. Siinjuures mängivad olulist rolli juhtkonna hinnangud. Raamatupidamislike hinnangute juures on oluline, et ettevõtte juhtkond on kohustatud oma hinnanguid tegema parimate teadmiste kohaselt. Ebatõenäoliselt laekuvad summad hinnatakse ja kulukanne tehakse üldjuhul majandusaasta lõpul. Kui aga ilmneb, et konkreetne nõudesumma jääb laekumata (näiteks ostja pankrotistumise tõttu), kantakse arvejärgne nõudesumma bilansist välja.

Juhul kui alla hinnatud korrigeeritud soetusmaksumuses kajastatavate finantsvarade väärtus järgnevatel perioodidel taas tõuseb, tühistatakse varasem allahindlus kuni summani, mis on madalam finantsvarast eeldatavasti tulevikus laekuvate maksete nüüdisväärtusest ja bilansilisest jääkväärtusest korrigeeritud soetusmaksumuses juhul, kui allahindlust ei oleks toimunud. Allahindluste tühistamisi kajastatakse kasumiaruandes.

Juhul kui varem tehtud hinnang ebatõenäoliselt laekuvate nõuete summa kohta hiljem muutub, tuleb seda kajastada hinnangu muutuse perioodi kasumiaruandes ning mitte korrigeerida tagasiulatuvalt eelmisi perioode. Ebatõenäolise või lootusetu nõude laekumine tuleb näidata kulu vähendusena perioodis, mil laekumine toimub. Ebatõenäoliselt laekuva nõude laekumisel tuleb ühtlasi vähendada nii nõude enda kui tema kontrakonto saldot (RTJ 3, § 40).

RTJ 3 § 39 ütleb, et juhul kui nõude allahindlus kajastati algselt selleks ette nähtud ebatõenäoliselt laekuvate nõuete kontol, kuid hiljem selgus, et nõude laekumine on täiesti ebarealistlik, tunnistatakse nõue lootusetuks ning nii nõue ise kui ka tema allahindlus vastaval kontrakontol kantakse bilansist välja (lisakulu sel hetkel enam ei teki). Nõue loetakse lootusetuks, kui ettevõttel pole mingit võimalust nõude kogumiseks (nt võlgnikule on välja kuulutatud pankrot ning pankrotipesas olevatest varadest ei piisa nõude tasumiseks).

Siinkohal jagaks soovitusi ja tähelepanekuid nii raamatupidajale kui ka juhtkonnale, mida võiks arvesse võtta ja millele tähelepanu pöörata ebatõenäoliste nõuete analüüsimisel.

·

        

·

        

·

        

Kui kõik toimingud raha kätte saamiseks on tehtud, kuid need ei ole tulemust andnud, tuleb nõue alla hinnata või koguni bilansist välja kanda. Siinjuures tuleb kummutada üks eksiarvamus: kui nõue on bilansist välja kantud, siis ei tähenda see, et oleme sellest lõplikult loobunud – nõude sissenõudmine jätkub.

Vaadake üle kõik nõuded, sealhulgas varem ebatõenäoliselt laekuvate nõuetena kajastatud nõuded. Mis on nende staatus täna? Kas need on laekunud, kas on lootust, et need laekuvad või tuleks need bilansist välja kanda? Näiteks oli arve ebatõenäoliselt laekuvaks hinnatud vastavalt ettevõttes kehtestatud aegumiskriteeriumile, aga oli siiski aruande koostamisele eelnenud perioodil laekunud (sellist nõuet ei pea ebatõenäolisena alla hindama).

Raamatupidamislike hinnangute tegemisel peab vältima liigset optimismi ning võtma arvesse kõiki võimalikke asjaolusid, mis võivad mõjutada varade bilansilist väärtust. Näiteks tuleb ebatõenäoliselt laekuvate nõuete allahindlusel arvesse võtta eelmiste perioodide kogemust laekumata jäävate nõuete asjas ning mitte lähtuda põhjendamatult optimistlikust eeldusest, et olukord on loodetavasti paranenud ning seekord allahindluseks vajadust pole. Samuti tuleb kriitiliselt hinnata olukordi, kus on kliendiga kokku lepitud maksegraafikud, kuid klient ei suuda kokkulepetest kinni pidada. Praegu on suund halvenemisele, mitte paranemisele.

·

        

Nõuete korrektse kajastamise ja ebatõenäoliselt laekuvate nõuete analüüsi tagavad juhtkonna hinnangud parimate teadmiste kohaselt ning korrektne ja järjepidev arvestus raamatupidamises. Rakendades järjepidevalt sätestatud hindamispõhimõtteid ning hoides nõuetel jooksvalt silma peal, saate ennetada aasta lõpu ebameeldivaid üllatusi, näiteks et audiitorkontrolli tagajärjel tuleb ettevõttel alla hinnata planeeritust kordades suurem summa.

Loe lisaks:;

Majandusaasta lõpetamine, 1.osa

Majandusaasta lõpetamine, 2.osa

Liitu Raamatupidaja uudiskirjaga!
Liitumisega nõustud, et Äripäev AS kasutab sinu e-posti aadressi sulle uudiskirja saatmiseks. Saad nõusoleku tagasi võtta uudiskirjas oleva lingi kaudu. Loe oma õiguste kohta lähemalt privaatsustingimustest
Liitu Raamatupidaja uudiskirjaga!
Liitumisega nõustud, et Äripäev AS kasutab sinu e-posti aadressi sulle uudiskirja saatmiseks. Saad nõusoleku tagasi võtta uudiskirjas oleva lingi kaudu. Loe oma õiguste kohta lähemalt privaatsustingimustest
Mare TimianRaamatupidaja.ee juhtTel: 6670405
Külli ReinoRaamatupidaja.ee toimetajaTel: 6670405
Cätlin PuhkanRaamatupidaja.ee turunduslahenduste müügijuhtTel: 53 315 700