Halvemal juhul võtab koosolek palju energiat ja motivatsiooni tööd teha ning kõigele lisaks tööpäevast parema aja.
Koosolekute suurimad vead: kes naeratades tõdeb, et: “Mari ettepanek oli tõesti hea, aga…”, siis on mõttetu rääkida vastastikusest mõjust. Koosolek ei ole sel juhul õige kohtumine vaid näidend, kus mängitakse, et kõik osalevad vestluses., kelle suu käib vahetpidamata rääkides nii asjast kui ka mitte asjast. Talle on tähtis vaid tema ise.
• otsused tehakse juba enne koosolekut• sõnavõtud muutuvad tihti pikkadeks loenguteks mis pikendab koosoleku kestvust• ettekanded ei vii olukorda edasi• osavõtjate vahel ei teki vastastikust "keemiat"• igaüks ajab oma asja, ei ole ühist eesmärkiKui koosolekut viib läbi manipulaator
Või siis viib koosoleku läbi terrorist
Ja kes ei teaks koosolekuid mille algusaeg nihkub vähemalt veerand tundi edasi kokkulepitud ajast. Tänu nendele, kes jäävad alati natuke hiljaks.Eri kategooria on muidugi sellised koosolekuterroristid, kes hoiavad telefoni endaga, et siis telefoni helisedes saaks vastata ”sorry, ma ei saa praegu rääkida, olen koosolekul.” Telefoniga rääkimise lõpetanud ja koosoleku fookuse kaotanud keskendumishäirega inimene tõdeb, et “millest me siis rääkisimegi?”Alati on ka koosolekutel osalejateks niinimetud vaikijad, neid on olemas kahte sorti. Totaalne vaikija on tunduvalt toredam, sest tema vaikib ka kahe koosoleku vaheapealsel ajal. Koosolekuvaikija see-eest vaikib vaid koosolekul. Peale koosolekut oskab ta arvustada kui rumalad ja mõttetud olid sõnavõtud ja milliseid ideid tegelikult oleks pidanud arendama.
Koosolek ei ole pressikonverents
Koosoleku mõte on arutelu, uute ja paremate ideede koos välja mõtlemine. Kui juhatus esitleb koosolekul juba otsustatud muutusi, siis seab see juhid halba valgusesse. Sel juhul on arutelu muutuste läbiviimisest praktiliselt mõttetu, pigem kulutatakse niiviisi vaid kõikide koosolekul osalejate aega. Lisaks nõrgendab see tööõhkkonda, kui kõik koosolekul osalejad tõdevad, et tegelikult on tegu vaid ühesuunalise kommunikatsiooniga.
Loe lisaks originaalartiklit
Autor: Helle Laan