Töölepinguseaduse eelnõust – I osa

Käesoleva aasta jaanuari esimestel päevadel sotsiaalministeeriumi ja justiitsministeeriumi koostöös valminud töölepinguseaduse eelnõu sai läbi tuliste vaidluste 23. aprilliks endale uue ja märkimisväärselt sobivama kuue. Mõistagi ei tähenda see, et eelnõu riigikogu menetluses enam vähimatki kohendamist ei kannata. Vastupidi, kõrvaltvaataja pilk püüab tõenäoliselt kinni need puudused, mis võisid põhimõtteliste vaidluste käigus jääda kahe silma vahele.    

Kehtiv tööõigus pärineb valdavalt eelmise sajandi lõpuaastatest ehk ajast, mil Eesti riik taasiseseisvus ning püüdis kiiruga oma õiguskorda üles ehitada, tuginedes sealjuures nõukogudeaegsele normistikule. Nii näiteks jäi kehtima töötajate distsiplinaarvastutuse seadus, mille alusel võib tööandja teostada töötaja suhtes karistusvõimu hoolimata sellest, et tegemist peaks olema justkui võrdsete lepingupartneritega. Asja muudab eriti drastiliseks fakt, et kui tööandja määrabki töötajale töölepingu rikkumise tõttu karistuseks rahatrahvi, siis see tuleb tööandjal kanda riigi tuludesse. Teine suhteliselt ilmekas näide kajastub töötaja vastutuse regulatsioonis seoses tööandjale kahju tekitamisega, kus võlaõigusseaduse asemel kuulub endiselt kohaldamisele ENSV töökoodeksi 9. peatükk.  

Eelnõu eesmärk on nii need kui mitmed teisedki vasturääkivused ja regulatsiooni lüngad kehtivast tööõigusest kaotada, muutes nii tööõiguse tsiviilseadustiku loogiliseks osaks ning töösuhteid reguleerivaks erinormistikuks võlaõigusseaduse suhtes. Siinkohal ei saa sugugi paljuks pidada märkust, et peamine hirm tööõiguse reformi ees tulenes teadmatusest, et juba alates 2002. aastast on töölepinguseaduse suhtes üldseadusena kehtinud võlaõigusseadus ning et need kaks ei ole omavahel just kõige paremas kooskõlas. Kuna aga võlaõigusseadus on hilisem, mis tähendab, et tegemist on moodsama õigusega, siis vajab muutmist just vana ehk töölepinguseadus.    

Tööõiguse reformi tingis seegi, et Euroopa Liitu astumine 2004. aastal eeldas Eesti riigilt mitmete kiirete muudatuste tegemist tööseadustesse, mille tulemusena tekkis regulatsioonides teatav kaootilisus ja vasturääkivus. Näiteks ei ole juristid kuni riigikohtuni välja seniajani jõudnud ühisele arusaamisele sellest, kas palgaseaduse § 51 keelab palga maksmisel ebavõrdselt kohelda vaid mees- ja naistöötajaid või laieneb säte kõikidele diskrimineerimisvormidele. Vahemärkusena olgu öeldud, et Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) konventsioon  nr 100 keelab töötajate tasustamisel üksnes soolise diskrimineerimise ega räägi sõnakestki muudest diskrimineerimise vormidest. Eelnõus on kogu võrdse kohtlemise temaatika lahendatud küllaltki ökonoomselt, s.t eelnõu suhteliselt napis üldosas viidatakse võrdse kohtlemise seadusele ega peeta vajalikuks diskrimineerimiskeelu täiendavat sätestamist.    

Ökonoomsuse põhimõttest lähtub tegelikult kogu eelnõu. Kokku on selle põhitekstis paragrahve 130, mis vastavalt teemale jagunevad 7 peatükki:    

1. Üldsätted (§ 1–3) 

2. Töölepingu sõlmimine (§ 4–14) 3. Tööandja ja töötaja kohustused - Töötaja kohustused (§ 15–27) - Tööandja kohustused (§ 28–41) - Töö- ja puhkeaeg (§ 42–53) - Puhkus (§ 54–71) 4. Töötaja vastutuse piirangud (§ 72–78) 5. Töölepingu lõppemine ja üleminek - Töölepingu lõppemise alused ja tagajärjed (§ 79–84) - Ülesütlemine (§ 85–110) - Ülesütlemise viisid - Ülesütlemise kord - Ülesütlemise tühisus ja vaidlustamine - Töölepingu üleminek (§ 111–113) 6. Vaidluste lahendamine ja riiklik järelevalve (§ 114–116) 7. Vastutus (§ 117–130)  

Põhitekstile  lisandub 53 rakendussätet, mille ülesanne on viia eelnõuga kooskõlla kõik sellega seonduvad muud õigusaktid. Eelnõu 130 põhisättesse on koondatud pea kogu individuaalne tööõigus, mistõttu kaotavad kehtivuse kõik seni töösuhteid reguleerivad põhiaktid, sealhulgas aegade hämarusest pärit töötajate vastutuse küsimust käsitlev ENSV töökoodeks. Lisaks kaotab töölepinguliste suhete osas oma õigusjõu töötajate distsiplinaarvastutuse seadus, kuna senine karistusvõimu delegeerimine eraõiguslikule tööandjale on põhiseaduse jõustamisest saati olnud sellega teravas vastuolus.    

Üksjagu poleemikat põhjustas algselt küsimus, kas ikka on võimalik kogu senist tööõigust kokku võtta nii õblukese seadusega, jätmata seejuures välja ühtki olulist põhimõtet või töötaja kaitsele suunatud normi. Ometi jõudsid sotsiaalpartnerid veendumusele, et tegelikult on näiliselt väheste normidega hõlmatud sisuliselt kõik hädapärane ning ülejäänu peaks koha leidma kollektiivlepingutes.

Loe lisaks:;;;;;;;

TLS kommentaarid - II osa, töölepingu sõlmimisele esitatavad üldised nõuded

TLS kommentaarid - III osa, töölepingu sõlmimine alaealisega

TLS kommentaarid - IV osa, töötaja kohustused

TLS kommentaarid - V osa, tööandja kohustused

TLS kommentaarid - VI osa, olulisemad muudatused numbrites

TLS kommentaarid - VII osa, töö- ja puhkeaeg

TLS kommentaarid - VIII osa, puhkused

 

Autor: Tiia E.Tammeleht