Kuion soovi, saab ühe ilusa puhkepäeva veeta Pakri poolsaare matkaradaläbides. Rada viib läbi Muulamägede, Uuga paekalda, Leetse paekalda,Leetse-Lepiku talukalmistu, kuhu jäävad vaatamisväärsustest Pakrituletorn, Leetse mõis ning hiidrahn – Saunakivi, mille kõrgus on 3,5 mja ümbermõõt 17,2 m.
Matkaraja pikkus on 26 km - seega tulekskindlasti piisavalt aega varuda ja miks mitte ka piknikukorvnäljapeletamiseks kaasa pakkida. Teadlik tasuks olla sellest, et naguigal pool mujal looduses, nii on ka seal püsiasukateks erinevad loomad,linnud ja roomajad. Kohtusime meiegi üsna mitme poolsaare asukaga,kõige ekstreemsemaks neist osutus rästik, kes ühe meie matkaselliehmatuseks tema jala alt ruttu heinapuhma kiirustas. Õnneks polnudsedapuhku tegemist pahatahtliku iseloomuga roomajaga. Teada on, et kuirästikust tema jaoks ohutus kauguses olla, siis tema sind ründama eitule, seepärast tasubki tähelepanelik olla, et oma suure jalagaväikesele isendile peale ei astuks. Kuna rästik ei näe, kuid tajubhästi võnkeid ja maapinna vappumist, võiks matkaja samm ollakeskimisest raskem, pilk teravam ja paha ei tee loomulikultkummisäärega jalanõud.
Kui matkakihk veel edasi pulbitseb, onvõimalus Paldiski lõunasadamast paadiga Pakri saari uudistama sõita.Saartel saab liikuda jalgsi või maastikurattaga. Matk annab ülevaatePakri saarte ajaloost, rannarootsi kultuurist ja puutumatuna püsinudloodusest. Vaatamisainet pakuvad nii pankrannik, mahajäetudpiirivalvekordon, sõjaväelinnak kui ka vene vägede poolt ehitatud kahtesaart ühendav teetamm. Saartel paiknevatest tornidest saab nautidaümbrusele avanevat imeilusat vaatepilti. Kaasates reisile matkajuhi,saab saarest ja selle ajaloost kindlasti palju huvitavat teada – nöpilt koos värvika jutuga.
Paldiskis olles võiks kindlasti kaPaldiski tuuleparki uudistama minna, kus 8 tohutult suurttuulegeneraatorit väsimatult oma tiibadega ringe teevad jaelektrienergiat toodavad.
Olen Paldiskis ja Pakri poolsaarel jubamitu korda käinud ning suudan seal alati avastada midagi sellist, midaeelmisel korral tähele ei pannud ja kui mõtlema hakkan, mis mind sinnaalati tagasi toob, siis ei tea ma ühest vastust isegi. On see siisäratuntav nostalgiahetk, võrratu loodus või lihtsalt mõnus tuul, miskõrgel kaljusel maapinnal juukseid sasib.
Autor: Meelike Tammemägi