Ärge klõbistage, hakake elama!

Üle Maa klõbistab igal hetkel tuhandeid ajakirjanikke ja kirjanikke, tegelinskeid ja ametnikke, kelle igapäevatöö kulgebki käsipidi klahvides. Lisaks kujundajad ja graafikud ja kõik mõeldavad-mõeldamatud ametid, mida kompuutritega peetakse ja sooritatakse.

Peale asja pärast klõbistamiste on tühikargamised. Igasugused kommentaariumid seisavad püsti ju suisa vahu ja õhu peal. Kas kommimine käib ajalehtede netiväljaannetes või portaalide lõpututes sügavustes – sinna puristatav ei muuda ega suuda midagi. Õelad visinad kommentaariumides on tegelikest inimestest nii võõrandunud ja lahus nähtused, et see asenduselu elamise variant on ühtlasi otsekui mingi võigas rollimäng. Näib nii, et oleme meie – ja siis on veel keegi tige-lame internetikommentaator.

Sõna öeldakse sekka samal ajal, kui endal on väga olulised asjad kadunud. Arvutiinimestel on kadunud käekiri. Netirahval on kadunud õigekiri. Kommentaatoritel on reeglina kadunud konstruktiivsus ja positiivsus. Ja mis peamine – kadunud on oma enese elu. Inimene, kes ise teeb ja loob, ei kuluta aega ja energiat selle materdamisele, mida teised teevad-loovad.

Mäletate, hiljuti rõõmustas meediat skandaal selle ümber, et ühest pangakontorist lekkisid tellerite msn-kommentaarid klientide kohta. Letile lähenevad kunded mõnitati klõbinal läbi, endal kalanäod peas. Olen sama nähtust ka ise kahtlustanud, kui mõnda väiksemasse pangakontorisse sisenen. Suurtes kontorites hoiavad pidevad järjekorrad tellereid tegeliku töö juures ja klahve kasutatakse eesmärgipäraselt. Väikestes kontorites, kus on vähe kliente, on jõude kükitajatel tekkinud sõltuvus asenduselust. Kuni midagi asist pole teha, uputatakse end klõbistamisse, mis on täiesti võrreldav alkoholi ja narkootikumide toimega – ära!

Oma elu elades poleks mahti ega mõnu asenduselades kliente sõimata, tegijaid kiruda ja portaalides omavahel kakelda. Ma kardan, et mida kauem inimesed elamise asemel klõbistavad ja mürgises säilitusaines loksuvad, seda raskem on täiel rinnal elama hakata. Seda võimetumad ollakse internetti kasutama projektide ja võimaluste, väljakutsete ja ideede leidmiseks. Jäädakse kommentaariumide-lobalaatade lõksu ja vaimselt hääbutaksegi sinna.

Tühi klõbin on tõeline vampiir. Pärast klõbistamist on inimesed näost hallid, kumm tühi ja tuju veel halvem kui enne. Maha on klõbistatud tundide ja aastate kaupa kallist aega.

Tuleta meelde, kelleks tahad saada, meenuta, mis sul õnnest puudub, hakka tegutsema – nii tahaks hüüda kõigile, kes üle Maa just praegu klõbistavad ja üha enam ennast kaotavad.