Osanikele antavatest laenudest tuleb maksuhaldurit teavitada

Nii sätestab 2018. aastal jõustuv tulumaksuseaduse § 50², et residendist äriühing maksab tulumaksu äriühingu aktsionärile, osanikule või liikmele antud laenult, kui tehingu asjaolud viitavad, et tegemist võib olla varjatud kasumieraldisega. Emaettevõtjale TuMS § 50² lõike 2 ja äriseadustiku § 6 tähenduses ning sama emaettevõtja teisele tütarettevõtjale, välja arvatud laenuandja tütarettevõtjale, antud laenu puhul, mille tagastamise tähtaeg on pikem kui 48 kuud, lasub maksumaksjal maksuhalduri nõudmisel laenu tagasimaksmise võime ja kavatsuse tõendamise kohustus.

Kõnealune säte on sündinud nö panditulumaksuga seotud arutelude tulemusena ning on oma olemuslikult kuritarvituse vastane säte, mis on kooskõlas ka tänase kohtupraktikaga.

Küll aga on jäänud paljudel ettevõtjatel tähelepanuta kaks olulist rakendussätet. Nimelt sätestab TuMS § 56⁵, et residendist äriühing ja mitteresidendist äriühingu Eestis asuv püsiv tegevuskoht, välja arvatud aktsiaseltsifond, residendist krediidiasutus ja mitteresidendist krediidiasutuse Eesti filiaal, on kohustatud esitama Maksu- ja Tolliametile kvartalile järgneva kuu 20. kuupäevaks deklaratsiooni eelmise kvartali jooksul TuMS §-s 50² nimetatud isikutele antud laenude ja nende tagastamise kohta. Ning veelgi olulisem - TuMS § 61 lg 54 kohaselt rakendub TuMS §-s 50² sätestatud tõendamise kohustus ja §-s 56⁵ sätestatud laenude deklareerimise kohustus alates 2017. aasta 1. juulist antud laenu suhtes, samuti sellise laenu suhtes, mille puhul on alates 2017. aasta 1. juulist laenusummat suurendatud, laenu tagastamise tähtaega pikendatud või muid olulisi tingimusi muudetud. Sellistest laenudest tuleb Maksu- ja Tolliametit informeerida 2018. aasta 10. veebruariks esitataval deklaratsioonil.

Kindel on, et maksuhaldurit tuleb informeerida igal juhul emaettevõtjale TuMS § 50² lõike 2 ja äriseadustiku § 6 tähenduses ning sama emaettevõtja teisele tütarettevõtjale antud laenudest. Mõnevõrra ebaselge on aga see, kas informeerimiskohustus laieneb ka füüsilisest isikust osanikele või väikeosanikele antud laenudele. Seadusmuudatuse seletuskirjas mainitakse informeerimiskohustusega seoses ainult emaettevõtjaid ning sõsarettevõtjaid. Samas viitab TuMS § 56⁵ isikutele, keda on mainitud TuMS §-s 50² ning seal on mainitud aktsionäre ja osanike ilma reservatsioonideta, mistõttu vähemalt grammatiliselt tõlgendades peaks informeerimiskohustus laienema ka nimetatud isikutele antud laenudele.

Seega tuleb maksuhaldurit inforeerida laenudest, mis on antud alates selle aasta 1. juulist ning ka vanematest laenudest, mille puhul on selle aasta 1. juulist alates suurendatud laenusummat, laenu tagastamise tähtaega pikendatud või muid olulisi tingimusi muudetud.

Saades järgmise aasta 10. veebruaril kõnealuse informatsiooni, teostab maksuhaldur tõenäoliselt riskianalüüsi ning hakkab eelduslikult ka riskantsemate laenude kohta täiendavat informatsiooni küsima. Võimalik on ka, et sarnaselt OÜ-tamise probleemile, hakkab maksuhaldur esmalt juhtima tähelepanu võimalikele riskidele, soovitusega neid minimiseerida.

Autor: Marko Saag, maksuadvokaat ATTELA Advokaadibüroo