Majandusaasta lõpp: kriitilised riskid ja kontrollikohad raamatupidamises

Majandusaasta lõpp ei ole pelgalt formaalne aruandluse ülesanne, vaid sisuline kvaliteedikontroll kogu ettevõtte raamatupidamisele. Kuigi paljudel ettevõtjatel on numbrid juba kokku löödud, on ka neid, kellel 2025. aasta majandusaastaaruanne on alles koostamisel.

Raamatupidamisbüroo Vesiir asutaja ja juhi Enno Lepvaltsi sõnul tähendab hilisem aastaaruandega alustamine, et numbrite kokkulöömisel tuleb olla eriti tähelepanelik.

„Aasta on küll läbi ja enamikel ettevõtjatel on numbrid kokku löödud, ent eks on ka neid, kellele see teema pole olnud prioriteet ning 2025. aasta majandusaastaaruanne on alles tegemisel,“ ütleb Lepvalts.

Kaup tuleb füüsiliselt üle lugeda ning vähemalt kord aastas võiks see olla põhjalik. Mõistetav on, kui inventuur tehakse aasta viimastel kuudel, kuid see peaks jääma võimalikult majandusaasta lõpu lähedale. „Need, kes nüüd jaanuaris alles ärkavad – las teevad seda nüüd. Hilja küll, aga ära tuleb teha niikuinii,“ ütleb Lepvalts. Ka siin on oluline elimineerida vahepealsed tehingud, et seisud klapiksid.

Lisaks kuuluvad varude teemasse ka tarnijatele tehtud ettemaksed ning laenunõuded, sealhulgas laenudelt arvestatud intressid. Tuleb arvestada, et intresside laekumine ja maksmine võivad ajaliselt erineda, kuid kui intressimääras on kokku lepitud, on ettevõttel õigus see tulu või kulu ka tekkepõhiselt kajastada.

See hõlmab nii materiaalseid varasid kui ka kinnisvarainvesteeringuid ja immateriaalset vara. Kui kinnisvarainvesteeringud on kajastatud õiglases väärtuses, tuleb veenduda, et kasutatud hinnad oleksid ajakohased ja põhjendatud. Soetusmaksumuses kajastatava põhivara puhul tuleb aga hinnata, kas esineb väärtuse languse märke. „Kindlasti ei tasu siin käega lüüa,“ rõhutab Lepvalts.

Üle tuleb vaadata ka igapäevases kasutuses olev vara – mis on katki, mis ei ole enam töös või millel puudub kasutus. Selline vara võib vajada mahakandmist või ümberklassifitseerimist. Lepvaltsi sõnul ei pea igapäevases kasutuses oleva põhivara bilansiline väärtus kattuma turuväärtusega, sest hindamispõhimõtted on erinevad, kuid reaalsest olukorrast ei tohi silmi kinni pigistada.

Kohustuste poolel tuleb võrrelda laenude ja liisingute jääke laenugraafikutega ning veenduda, et kõik kokkulepitud tasaarvestused oleksid raamatupidamisse jõudnud. Sama kehtib ka ostjate ja tarnijate vaheliste arvelduste kohta – kõik peab klappima. Eraldi tähelepanu vajavad palgakohustused ja puhkusereservid, mis tuleb aasta lõpu seisuga korrektselt välja arvutada koos kaasnevate maksudega.

Sageli kerkivad probleemid dividendidega. Tuleb kontrollida, kas dividendide väljamaksmiseks on olemas omanike vastavad otsused ning kas makseid ei ole tehtud otsuseta. „Otsus peab katma kõiki dividendimakseid. Praktikas on ettevõtteid, kus makstakse harjumuspäraselt otsuseta,“ hoiatab Lepvalts. Samuti tuleb üle vaadata võimalikud maksuvõlad ja dividendivõlad ning veenduda, et saldod klapivad maksuameti andmetega.

Lisaks vajavad tähelepanu sihtfinantseerimised, mis peavad olema kajastatud vastavalt nende tingimustele ja raamatupidamisnõuetele. Ka pikaajaliste ja allutatud kohustuste puhul tuleb hinnata, kas need on õigesti klassifitseeritud – kas võlana või omakapitalina. Vead võivad tekkida näiteks siis, kui allutatud kohustus on kajastatud omakapitalina, kuid samal ajal makstakse sellelt intressi, rikkudes seeläbi kajastamise aluseks olnud tingimusi.

Aasta lõpetamise viimases etapis vaadatakse üle omakapital. Alustada tuleb osa- või aktsiakapitalist ning kontrollida, kas kõik muudatused on korrektselt deklareeritud. Vastasel juhul võib mõne väljamaksega kaasneda ootamatu tulumaksukohustus. Samuti tuleb hinnata, kas põhikirjas ette nähtud kohustuslik reservkapital on moodustatud vastavalt nõuetele või on sinna kandmata jäänud summasid.

Enno Lepvaltsi sõnul ei tasu kogu seda tööd jätta aasta viimastele nädalatele. „Tasub kogu närvikulu mitte suruda aastavahetuse aega, vaid alustada varem,“ soovitab ta.

Igapäevaselt korrektne ja järjepidev raamatupidamine tagab selle, et aasta lõpus ei käi inventeerimine üle jõu, vaid piirdub peamiselt võrdlusmaterjalide kontrollimisega.

Kui koostööpartnerite arvestus on lohakas, on sel juhul oma seisukohti lihtsam põhjendada ning vigu ei pea tagantjärele pikalt otsima.

Ka varude inventeerimist saab planeerida etappide kaupa, näiteks ladude lõikes. See võimaldab tööd sujuvamalt korraldada ja vältida olukorda, kus kogu ladu tuleb mitmeks nädalaks inventuuri tõttu sulgeda. Samuti ei tohi unustada immateriaalset vara, nagu kaubamärgid ja patendid – ka nende puhul tuleb kontrollida, kas õiguskaitse kehtib ja tähtaeg ei ole märkamatult möödunud.